Tallinna Lilleküla Gümnaasium Heino Kiik ,,Maria siberimaal" Referaat Koostanud: Reelika Lõhmus 12B Juhendaja: õp.Tiiu Neeme Tallinn 2010 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 Heino Kiik...........................................................................................................
neist sündmustest jääb häirima. See väljendub nii indiviidi kui kollektiivse mälu tasandil. Nn traumakirjanduse kaudu saab need esile tuua, nii ilmneb ka tugev side isikliku kogemuse ja kollektiivse kogemuse vahel. Eesti kultuuris nt oli kollektiivne mälu represseeritud nõukogude perioodil (nt ei tohtinud rääkida 1940. aastate sündmustest, küüditamistest jms). 1 lähimineviku sündmuste konservatiivne ja poliitilisest ajaloost lähtuv ülekirjutus (Heino Kiik „Maria Siberimaal”, Jaan Krossi hilislooming, ka Mats Traat „Minge üles mägedele”) 2 mineviku traumakogemuse analüüs indiviidi tasandil (Ene Mihkelson „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, Sofi Oksaneni romaanid, eeelkõige „Puhastus”, Andrei Ivanov) 3 koomiline ajalugu ja postmodernistlik esteetika; historiograafiline metafiktsioon (Linda Hutcheon). Romantilisele ja rahvuslikule vastanduv
õhustik, mis esmajärjekorras tähendas n.ö. Sotsialistliku realismi vaimus loodud teostes lubatu piiride järsku avardumist ja tõejanuse põimus naturalistlik nokitsemine klassitsismilt lugeja sööstmist seni keelatud teemade poole laenatud ilutsemisega. 1940. aastate lõpus ja (näit. Heino Kiige “Maria Siberimaal” (1988), 1950ndate alguses tugevnes ideoloogiline surve mis oma 125 000lise tiraažiga on tänini kõige kujutavale kunstile (nagu kirjandusele ja suurema trükiarvuga eestikeelseks uudis teaduselegi) veelgi. Apoliitiline maal põlustati, teoseks). vanade pallaslaste nostalgiamaigulistes töödes
käest. See sõna jääb peale. Ma ei ütleks veel tegelik võim midagi, – aga – – Oh, et ma nii rumal olin seda majas Anne 29 Aluste talu käest ära andma nende kätte! Seda käes ma ei anna elades neile andeks! Nüüd istuvad oma viga - aga mulgid minu vanas kotuses, ja mina näeksin, et vihkab mulke nad Siberimaal oleksid; nüüd anna veel oma laps ühele mulgile! Kui ma ometi Ennu kätte küüditamine saaksin, see teaks ehk nõu. (Üle ukse.) Jüts, ae! -12- Peeter. Jüts. Enn (parsil) JÜTS: Mis sa tahad, taat? PEETER: Üles kasi, parsile, ja too mu must vammus maha, ma lähen Erastule! JÜTS: Küll ikka, taat! (Sõbralikult.) Taat, kuule, kas Männiku Märt võtab meie Maie ära? PEETER (torisedes): Mis see sinu ninasse puutub
(1979) üks olulisemaid sõjaromaane, isiklik tagapõhjaga). Heino Kiik proosa fenomeni ettekuulutajaks 1960ndate lõpul, mil tehti skandaalne romaanivõistlus. Lähiajaloo kujutlus, mida paljud lugejad mäletavad. Kolhoosikorra algus ilustamata moel. Puudutab samasid teemasid nagu Traat aurukatlaga. Armastab mängida tabuteemadega. Käsikirjad jäid tsensuuri väravate taha kinni (,,Ma armastasin jaapanlannat" ja ,,Maria Siberimaal", mis ilmus 1980ndate lõpul. Puudutasid Siberisse küüditatute elu). 17. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 197385. Uusromantiline (ehk postsümbolistlik ehk arbujalik) peatee - klassikaline tuleb luulesse tagasi. Uuema rahvalaulu esteetika (Hando Runnel). Modernistlikud alternatiivid jäävad alles. Humanistlik ja rahvuslik hoiak (nn vastupanuluule) tsensuur tugevneb. Rahvuslikke motiive tuleb luulesse juurde. Luulekeele
(pinnapealne anakronism (eksimused või möödavaatamine detailide tasandil), sisemine anakronism (tegelasi kujutatakse tänapäevaste hoiakute ja mõttemallide kaudu, minevikukirjutuses peegelduvad tänapäeva mured ja rõhuasetused)). Näide: Andrei Hvostovi näidend ,,Henrik" (2006) Henriku maailma ja tänapäeva kohtumistega virtuaalses ruumis. Suundumused: 1. Lähimineviku sündmuste konservatiivne ja poliitilisest ajaloost lähtuv ülekirjutus (Heino Kiik ,,Maria Siberimaal", Jaan Krossi hilislooming, ka Mats Traat ,,Minge üles mägedele", ,,Harala elulood"). Eesti kirjandusest leiame uutmoodi ajaloolist proosat juba nõukogude okupatsiooni lõpuaegadest ja 1990. aastatest, mil lähimineviku traagilisi aastaid hakati ümber kirjutama tsensuuri kontrollita. Raimond Kaugver ,,Kirjad laagrist", Arvo Valton ,,Masendus ja lootus". 2. Mineviku traumakogemuse analüüs indiviidi tasandil (Ene Mihkelsoni traagiline
külm naer mu unne lõikab - kõlisev kui klaas Nüüdisproosa Demokraatia taassünniga kaasnes hulk kõrgetasemelisi proosateoseid. 1980.-90. aastate vahetusel domineeris veel vanem põlvkond eesotsas Jaan Krossiga. Tema ajaloolistel romaanidel on lai lugejaskond ("Wikmani poisid"). Kross, Traat ja Valton avaldasid teoseid ka 1990. aastatel. 1980. aastate lõpul tekkis nn avalikustamiskirjandus, kirjutati Siberi vangilaagritest ja asumiselolekust (Heino Kiige "Maria Siberimaal"). 1988. a ilmus väliseesti kirjaniku Ilmar Talve romaan "Maapagu", mis käsitleb nooreestlaste põlvkonna Pariisis paguluses oldud aega, rõhutades, et maapagu on otsustamine vabaduse kasuks. Peategelaste Alkmani ja Mihkelsoni prototüüpideks on Gustav Suits ja Friedebert Tuglas, romaan on seisukohavõtt paguluse kohta üldse. 1990. aastate lõpul hakkas avalduma kalduvus postmodernismi suunas. Proosakirjanduse uuenduslik osa
by Viivi Luik (b.1946) turned out as an exceptional event, becoming soon available also to the Western reader. It is a realistic description of the post-war Fifties in an Estonian village: disintegration, farmers deported, patriotic partisans fighting against communists. Even bolder breaking of taboos took place later – the attention was focused on the destiny of Estonians in the deportation camps: Maria Siberimaal (Maria in Siberia, 1988) by Heino Kiik. 1 The monthly Aja Pulss 1989, No. 15, p. 2 In drama the opposition to the foreign suppression power was obvious. History became the main topic for treatment bringing forth crucial questions about being Estonian in the past and in the present. Three dramas must be mentioned which were met by the strongest feedback from the theatregoers: Pilvede värvid (The Colours of Clouds) and Vaikuse vallamaja
annaabi.ee 
