Kuressaare linnuse arenguetapid Oletatakse, et praeguse Kuressaare linnuse asemel võis varem leiduda 11. sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida. Kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks vastakat teooriat. Enamasti lähtutakse 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt esmalt ehitati üles linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn. Seda täiendati mõni aeg hiljem nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandist pärit linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hiljem linnuse uurimisega
hilisgooti stiili vilelev konvendihoone, mis on ümbritsetud ringmüüriga ja tänaseks kinni aetud ligi paarikümne meetri laise vallikraaviga on säilinud alates 1381. aastast. Konvendihoone ehitusaasta on üks ainukesi arhitektuurilisi fakte, millega on kõik piiskopilinnuse uurjad ühtselmeelel. Kuid tänapäevani on kivilinnuse ehitusloo kohta liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub Seuberlichi teooriast, mis toetub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadele. Seuberlichi teooria järgi ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. Uuenduslikumad uurjad, kes toetusid Seuberlichi teooriale lisasid, et praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka
servas. Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem leiduda juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Mingeid kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida. Tänapäevani säilinud kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks
Konvendihoone tüüpi linnuse funktsiooniks oli olla teatud piirkonna administratiivseks keskuseks, võimaldada küllalt arvuka inimrühma kooskäimist, mis avaldus hoone arhitektuuris ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõja korral. Konvendihooneile on iseloomulik korrapärasus, rangus, suletus, tugevasti kindlustatud sissepääs. Linnust restaureeriti ja rekonstrueeriti 1903.-1912. a. arhitekt H. Seuberlichi juhtimisel, mil see kohandati Saaremaa Rüütelkonna ning muuseumi tarbeks. Viimane ulatuslik konserveerimine ja restaureerimine toimus 1970.-1985. a. Arhitekt K. Aluve ja sisekujundaja A. Buldase juhtimisel. (Kultuurimälestiste riiklik register) 3 Arhitektuuri kirjeldus Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub
Kuressaare loss on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmine rangus ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt lihtne sisemine arhitektoonika ja dekoor, mis pääseb lihtsusest hoolimata hästi esile. Konvendihoone külje pikkus on 43 meetrit. Põhjanurgas kõrgub võimas seitsmekorruseline kaitsetorn, mille kõrgus on 37 meetrit. 14. sajandi lõpus rajati ka suurtükitornid ja kõrgendatud müürid. 1980. aastatel lisati Seuberlichi kavandite järgi linnuse värava kohale kaekorruseline eenduv nooltekoda ehk ärkel. Kuressaare linnuse arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Siseõuele avanevad restaureeritud raidraamistikuga gooti stiilie iseloomulikud teravkaarsed aknad. Keldrikorrusel asusid mitmesugused majapidamis- ja laoruumid. Kagutiivas paiknesid köögid ning nende
Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide (nurgakindlustuste) süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga 1836. a. kustutati kogu kindlus lõplikult Tsaari-Venemaa kindlustuste nimekirjast; aasta varem oli see müüdud 3000 rubla eest Saaremaa rüütelkonnale. Hoovihoones asus aastal 1868 1878 vaestemaja. Aastail 1904 1912 remonditi konvendihoone arhitektide W. Neumanni ja H. Seuberlichi juhtimisel. Ehitati üles kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid. Kaitsetorn Kaitsetorn on konvendihoone kõige enam kannatada saanud ja ümber ehitatud osa. Teise
Kuressaare linna merepoolses servas. Linnuse ajalugu Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem olla juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusehitis. Mingeid kindlaid tõendeid selle oletuse kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida.Tänapäevani säilinud kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks
ka sadamat ennast (Aluve, 1979). Kuressaare piiskopilinnuse ehituslugu on tihedalt seotud eestlaste võitlusega ristisõdijate vastu 13. saj alguses ja eriti hiljem, 14. saj keskel. Esimesed kirjalikud teated Kuressaare linnusest pärinevad 1380. aastate algusest ning piiskopiriigi keskuseks kujunes see piiskop Winrich von Kniprode ajal (Püüa, Nurk, Sepp, 2016). Paljud ajaloolased lähtuvad 20. saj algul linnuse rekonstrueerimist juntinud arhitekti Karl Rudolf Hermann Seuberlichi seisukohast, et esmalt ehitati kaitsetorn. Edasi alustati kaitsetorni ehitusega, seejärel konvendihoone (Kesküla,2015). Kuressaare linnus-kindluse ajalugu on jagatav vähemalt neljaks suureks perioodiks, mida rahvapäraselt kutsutakse kunagiste omanike järgi: piiskoppide aeg, Taani aeg, Rootsi aeg ja Vene aeg (Püüa, Nurk, Sepp, 2016). 1.2. Piiskopi aeg (14. saj. I pool 1559) Kuressaare linnus püstitati Saare-Lääne piiskopi initsiatiivil. Linnus kuulub oma tüübilt
annaabi.ee 
