1.3. Ravi Tsöliaakia raviks on eluaegne gluteenivaba dieet (nisu-, rukki-, odra- ja soovitavalt kaeravaba). Tänapäeva maailmas on gluteenivaba elu tunduvalt lihtsam elada, sest aina enam leidub poelettidel uusi sobivaid tooteid, teisalt on ka ostukorv tunduvalt kallim, ligi 2.18-9.81 korda, kui tavatoodete valikutega inimesel (Tabel 1). Kindlasti on oluline käia peale ravi määramist regulaarselt perearsti juures kontrollis, kus tehakse seroloogilisi teste, et hoida haigust stabiilsena ja olla kõigega pidevalt kursis. Ravimata ja dieeti mittejärgivatel tsöliaakia haigetel on risk seedetrakti pahaloomuliste kasvajate tekkeks 50-100 korda suurem kui seda mittepõdevatel inimestel (Kull, 2018). Tavatoodetega toidukorv Gluteenivabade toodetega Hind toidukorv Hind Krõbe müsli sokolaadi ja 2
veregrupisüsteeme, kus on palju erinevaid alleele. See võimaldab kindlaks teha iga looma jaoks ainult temale omane veretüüp. Veregrupid - veregruppide eristamise aluseks on veres esinevad antigeenid ja antikehad. Veregruppide antigeenid on punalibledel, antikehad aga vereplasmas. Antigeen vallandab antikeha tekke võõrasse organismi sattumisel. Veregruppe saab määrata 2 testiga – hemolüüs ja aglutinatsioon Hemolüüsitest - kasutatakse seroloogilisi plaate veregruppide määramiseks. Kui täpp on augu põhjas – hemolüüsi ei toimunud ja antigeen puudub. Kui täppi pole, on toimunud hemolüüs (antigeen olemas). Veised, hobused. Verest erütrotsüüdid kätte. Kasutatakse lisaks komplementi. Aglutinatsioonitest - määratakse veregruppe. Segatakse kokku veri ja antikehadega reagent. Kui tilgas kleepuvad verelibled kokku, siis esineb teatud antigeen selle antikeha vastu.
Määratakse ka vereseerumi valgutüüpe, veregruppe. Hobustel tuleb määrata lisaks muule nt 7 valgutüüpi Veregrupid - veregruppide eristamise aluseks on veres esinevad antigeenid ja antikehad. Veregruppide antigeenid on punalibledel, antikehad aga vereplasmas. Antigeen vallandab antikeha tekke võõrasse organismi sattumisel. Veregruppe saab määrata 2 testiga – hemolüüs ja aglutinatsioon Hemolüüsitest - kasutatakse seroloogilisi plaate veregruppide määramiseks. Kui täpp on augu põhjas – hemolüüsi ei toimunud ja antigeen puudub. Kui täppi pole, on toimunud hemolüüs (antigeen olemas). Veised, hobused. Verest erütrotsüüdid kätte. Kasutatakse lisaks komplementi. Aglutinatsioonitest - määratakse veregruppe. Segatakse kokku veri ja antikehadega reagent. Kui tilgas kleepuvad verelibled kokku, siis esineb teatud antigeen selle antikeha vastu.
• Materjal tuleb külvata kohe selektiivsele söötmele või kasutada transpordiks Regani-Lowe’i agarit • Viimast tuleks hoida kuni proovi laborisse saatmiseni +40C juures • Külvid transportida laborisse 4-6 tunni jooksul • Külvi meetod ei sobi haiguse tuvastamiseks, kui haigus on kestnud enam kui kaks nädalat. KONVULSIIVSES STAADIUMIS võetakse verd seroloogiliseks uurimiseks. WHO soovituste kohaselt kasutada ainult paarisseerumeid. NB! CDC aga seroloogilisi meetodeid ei tunnista, sest need ei ole standartiseeritud. Samastamine ALGMATERJALI MIKROSKOOPILINE UURIMINE. Grami meetodit ei saa kasutada, sest haigustekitaja morfoloogia on mittespetsiifiline, segab ka nina-neelu mikrofloora. Selle asemel kasutatakse algmaterjali otsest (direktset) immunofluorestsentsmikroskoopiat (DFM). Meetodi tundlikkus ei ole kõrge, kuid eeliseks on kiirus, võimaldades saada suhteliselt varakult orienteeruva diagnoosi
siooni antud väärtuste alusel tema vahepealseid väärtusi arvutama) eelnevalt määratud elusrakkude arvukuse (TVC Total Viable Count) standardkalibreerimise kõverat versus sihtmärk-organismi detekteerimise aeg. 3. Immunoloogilised meetodid. Need meetodid on väga kõrge spetsiifilisusega, põhinevad antikehade sidumisel bakteriraku pinna spetsiifiliste antigeenidega ja on enamasti kasutusel patogeensete bakterite identifitseerimiseks. Seroloogilisi meetodeid kasutatakse: 1) tahkel agarsöötmel kasvavate bakterikolooniate testimiseks, näiteks esemeklaasil teostatav aglutinatsioonitest salmonellade jaoks, millel eristatakse rohkem kui 3000 serotüüpi; 2) organismide avastamiseks kas selektiivsetest või mitteselektiivsetest vedelsööt- metest, näiteks kasutades ELISA-meetodit, mille puhul on tegemist erinevate võimalike versioonidega ning kommertsiaalselt on saadaval ka mitmed ELISA- kitid
lümfisõlmedega, mimikeerida ägedat apenditsiiti. Y. enterocolitica ekstraintestinaalsed sümptomid on erythema nodosum, monoartriit, mädane artriit, bakterieemia, farüngiit. Y. pseudotuberculosise looduslik reservuaar on närilised, metsloomad. Ta põhjustab gastroenteriiti, mesadeniiti, artriiti, septitseemiat. Diagnostika. Kasvavad enamikul söötmetest, selektiivselt võib isoleerimist võimendada pikaajaline säilitamine +4°C juures. Diagnostikas kasutatakse ka seroloogilisi meetodeid. Ravi ja profülaktika. Y. pestis: streptomütsiin (, tetratsükliin, klooramfenikool, TMP-SMX.) Sooleinfektsioonid: üldiselt iseparanevad. Aga üldiselt tundlikud laia spektriga tsefalosporiinidele, aminoglükosiididele, klooramfenikoolile, tetratsükliinidele, TMP-SMXile. Katku kontrolliks näriliste populatsiooni vähendamine, riskipopulatsiooni vaktsineerimine. Teiste infektsioonide kontrollis oluline korralik toiduvalmistamine
annaabi.ee 
