Mitmekordse maja kõrgused kiviseinad punase telliskivi katusega, sihvakas torn, mis kaetud tumedaks muutunud vaskplekiga, määratu suured uksed ja aknad massiivsete raamidega väljaraiutud kivist, avaldasid muljet, et seal on valmimas haruldaselt tore eluhoone omapäralise stiili ja mõõtmetega, mille sarnast vaevalt leidub mujal Eestis. Ruumid, mis Ungru mõisa valitsejale elukorteriks määratud, ei olnud meeldivad ega mugavad. Kivimaja esimesel korrusel asusid sepapada ja puusepa töötuba, teine korrus, kus oli valitseja korter, oli väljastpool valgeks krohvitud seintega ja papist katusega, kuhu viis järsk ja kitsas puutrepp. Seal oli kaks tuba, mida ühendas paari sülla pikkune kitsas koridor, väikene köök sahvriga. Valitseja elukorteriks oli üks tuba, kuna hoovipoolne tuba oli määratud mõisa kontoriks. Sinna oli paigutatud suur kirjutuslaud, kollaseks lakeeritud kapp mõisa raamatute ja kaartidega ning mõned toolid
hävis 1970. Aastatel toimunud tormis. Praegu asub mõisapargis ka päikesekell ja mälestuskivi, mis on püstitatud J. Oro mälestuseks. Sellesama mälestuskivi kõrval asus ka tiik, praeguseks on seal lihtne lohk maas ja võsa peale kasvanud, sest suurem osa sellest lükati kinni, kuna see olevat õpilastele ohtlikuks muutunud ja järelejäänud osa kasvas lihtsalt kinni. Mõisahoonel oli palju kõrval- ja abihooneid: kiviküün, sepapada, kelder, piimaköök, viljaait, elamu, pesuköök, karjahoov, ait, kasvuhooned, meierei, viinavabrik, töölistemaja, telliskivivabrik ja rehi. See kõik on 1920. Aasta Situatsiooniplaani järgi. Esimese maailmasõja päevil hakati kahtlustama Eduard von Baggehufwudti spionaazis. Peagi saadeti Baggehufwudtid sunniviisiliselt Siberisse. Siberist tagasi pääsesid nad 1916. Aasta paiku läbi saksamaa, kuna sõja tõttu oli saksamaal kõigest puudus, oli tagasitulek raskendatud. 1919
sügavad kui suvine taevas. Villu vanemad olid pärisorjad ja seega oli ka tema noorena pärisori. Kuid oma rammu tõttu võeti ta sõjaväkke ja ta aitas oma peremehe vaenlaste käest kätte saada. Tema peremees komtuur Herike oli aus mees ja mõistis tänulik olla. Ta ehitas elupäästjale sepapaja ja jättis selle täiesti Villu hooleks. Kuid keset linnamüüre Villule ei meeldinud ja talle ehitati linnast eemale uus sepapada. Kuna ta oli väga hea sepp siis paljud tähtsad isikud pöördusid tema poole ja pidasid temast lugu. Hea õnn ja usin töö oli Villu jõukaks meheks teinud. Välispidist jõukust ta aga välja ei näidand, kandis talupojariiet. Ta käis iga aasta välismaal reisimas ja ostis alati palju ilusaid asju kaasa. Ta oskas ka saksa keelt. Oli südatalv kui Villu pani parimad riided selga, pesi näo puhtaks, võttis marjaviina kaenlasse ja asus teele
söödi, kaks väikest kambrit, kus magati, köök, sahver ja rehetuba. Rehetoas paiknes suur kerisega ahi ja ahju kõrval leivalõime, milles sõtkuti leiva tainast. Ahjus küpsetati leiba ja kerisel kala. Rehetoa seina taga oli aga rehala, kus elasid talvel loomad, õue keskel puuraketega kaev. Talu juurde kuulus ka ait ning karjalaut, kambri otsas suur aed õuna-, ploomi- ja kreegipuudega, kopliväravas põline kask linnupesadega. Väravast väljas oli veel sepapada ja koppel hobuste, lehmade ja lammaste jaoks. Toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises konnadest, suvel aga püherdasid seal sead. Tagaõuest voolas läbi kiire oja, mis tegi põliste sangleppade all lookeid. Suurvee ajal uputas, suvel aga oli vett nii vähe, et kalad - lutsud ja haugid - jäid kuivale. Kõrge põliste mändide aluselt karjamaalt korjati marju ning seeni. Talule kuulus ka kümme tiinu sood, kus käidi heinal. Kõik see kokku oligi
valmistanud; ei puudunud ka õlle- ega viinakannud. Kõigest oli näha, et sepp hästi süüa ja juua armastas ja et ta võõramaa jõukate kedanikkude elulaadi omaks oli võ|jiud. Söömise ajal tuli sepale vangistatud munk jälle meelde. Kõhe võttis ta ise laualt niipalju toitu ja jooki, et kolm meest küllalt oleksid saanud, ja läks vangi vaatama. Sepapaja uksest sisse astudes põrkas ta kohkudes tagasi ja laskis kausi ning kännu puruks kukkuda. Munga kõrge kuju seisis keset sepapada; tugevad sidemed näisid ta käte ja jalgade küljest nagu ara sulanud olevat. Oma kohmetusest toibudes kähmas sepp kõhe munga käsivarrest kinni, et mees põgenema ei pääseks. «Mil viisil oled sa oma käed ja jalad lahti saanud?» hüüdis sepp. Munk vahtis talle pilklikult naeratades otse silmi ja ütles tasase häälega: «Ära keela mind põgenemast!» «Kes kurjategijat põgeneda laseb?» «Ma ei ole midagi kurja teinud.»
annaabi.ee 
