Hoffmeyer seletab Conrad Waddingtoni epigeneetilise maastiku abil, et evolutsiooni piisavaks seletamiseks ei kõlba vaid looduslik valik. Waddingtoni maastik illustreerib geneetilist eelsoodumust, millele on seatud veerema kuul. Lisaks geneetikale mõjutab kuuli trajektoori ka valiskeskkond. Seega ei pruugi loodusliku valiku tulemusel saadud eeliseid andvad geenid üldsegi avalduda. Lisaks mainib autor omailma ja semiootilise niši vahelist vägagi olulist seost. Kui organism peaks sattuma semiootilisse nišši, millega ta pole tuttav, siis mõjub see selle organismi hakkamasaamist ning võib tähandada kiiremat hukku, kui sellele tuttavas keskkonnas. Autor võtab alapeatüki kokku seletades, kuidas tänapäeval on valiku rolli evolutsioonis vääriti mõistetud. Tsiteerides Hoffmeyerit "Valik on semiootilise arengu tööriist, mitte vastupidi. (...) Juhuslikke mutatsioone ei valita mitte sellepärast, et nad on kasulikud; nad on kasulikud
Tee tõele ei ole fikseeritud ega universaalne ja pole tingimata kõige lühem. Lääne inimese maailm on nagu supermarket - kõigel on sildike nime, tootja nime ja hinnaga. Semiootika on eelkõige mingi märgiline ala. Ainult vastandatuna mittesemiootilisele on ta võimalik. On märke ja mittemärke, seega on olemas ka mingi märkide ala. Keeruline on määratleda, mis ei ole märgid, sest nimetamisega kaasatakse nad kohe semiootilisse ruumi. Asjad ei ole märkidele vastandatud, asjad on märkide poolt sünnitatud. Semiootika tõmbab piire, kuid samas märgistab ka seda, mis jääb piiridest väljapoole, kuigi mittemärgilisest saab rääkida ainult märkide abil. Kultuuri ja semiootika ühendamisel püüavad ameerika traditsiooni järgijad võtta mõlemaid kui loomulikke asju: kultuuri kui uurimisobjekti ja kultuurisemiootikat kui uurimisvahendit. Tartu-Moskva koolkonna jaoks
Tsentri eemaldamine: nt Berliini müür. Baudrillardi väide on, et seda tsentrit eemaldades ei jõuaks me tänapäeval vahetusse kontakti reaalse maailmaga, vaid sünniks midagi muud. Me ei saa enam sellisel viisil maailma muuta. Keskne eeldus: inimesed ei tooda selles maailmas enam asju ja esemeid nagu marksistlikus ühikosnnas, vaid me toodame informatsiooni. Tootmise valda kuulub kõik koos inimese psüühilise sfääriga. Muutus ühiskonnas: liikumine metallurgilisest semiootilisse ühiskonda. Metallurgia: looduse ümberkujundamise tootmine (töödeldi ümber maapõuda). Semiootiline: märkide tootmine. Kui muutused toimivad märgi tasandil, siis järelikult me saame neid usaldada. Baudrillard väidab, et ometigi tahetakse kogu aeg kõnelda universaalsest keelest ja selle kaudu oma tegevust õigustada. Semiootiline mäng. Tegelikult ei ole maailm enam reaalsuse keskne. Baudrillardi sõnul elame me hüperreaalsuses. Simulaakrum: ideaalselt täiuslik koopia, millel ei ole
Baudrillardi väide on, et tsentrit eemaldades ei jõuaks me tänapäeval vahetusse kontakti reaalse maailmaga, vaid sünniks midagi muud. Me ei saa enam sellisel viisil maailma muuta (nt. berliini müür). Keskne eeldus: inimesed ei tooda selles maailmas enam asju ja esemeid nagu marksistlikus ühikosnnas, vaid me toodame informatsiooni. Tootmise valda kuulub kõik koos inimese psüühilise sfääriga. Toimunud on muutus ühiskonnas - liikumine metallurgilisest(tööstuslik tootmine) semiootilisse( vaimne tootmine) ühiskonda. Metallurgia: looduse ümberkujundamise tootmine (töödeldi ümber maapõuda). Semiootiline: märkide tootmine. Kui muutused toimivad märgi tasandil, siis järelikult me saame neid usaldada. Baudrillard väidab, et ometigi tahetakse kogu aeg kõnelda universaalsest keelest ja selle kaudu oma tegevust õigustada. Semiootiline mäng. Tegelikult ei ole maailm enam reaalsuse keskne. Baudrillardi sõnul elame me hüperreaalsuses. Toimub tõe varjamine.
(ühiskondlikus) kontekstis. 62.Mida tähendab, et kirjandusteos on ,,sekundaarne modelleeriv süsteem"? Kultuurisemiootika tees: ,,Sekundaarsete modelleerivate süsteemide" all mõeldakse niisuguseid semiootilisi süsteeme, millede abil konstrueeritakse maailma või selle fragmentide mudeleid. Need süsteemid on sekundaarsed primaarse loomuliku keele suhtes, mille kohale nad asetuvad. Erinevate tasandite ja allsüsteemide ühendamisel ühtsesse semiootilisse tervikusse "kultuur" töötavad kaks teineteise suhtes vastandlikku mehhanismi: a) Tendents mitmekesisusele -- erinevalt organiseeritud semiootiliste keelte arvu suurenemisele, kultuuri "polüglotism" (kultuuri eri osade erinev sisemise organiseerituse määr). b) Tendents ühetaolisusele -- püüd mõtestada iseennast või teisi kultuure kui ühtseid, jäigalt organiseeritud keeli. 63.Binaarsed opositsioonid 28 64.Kummastusefekt
annaabi.ee 
