alati tõele vastata, on deduktiivsete seaduste aluseks). Frege tõestab, et kui a=a, siis võrreldakse omavahel mitte asju, vaid nende märke. Nime ja deskriptsiooni vahel on Frege arvates analüütiline suhe. FERDINAND DE SAUSSURE 1857 - 1913 Lõi semioloogia, mida luges sotsiaalpsühholoogia osaks. Peateos: "Cours de linguistique générale" (Üldkeeleteaduse kursus), ilmus postuumselt. Väitis, et keeleteadus on osa üldisemast teadusest - semioloogiast. Keel on semioloogiline süsteem, kõne ei ole. Lähenes keelele uutmoodi - püüdis luua sünkroonilist keeleteadust (sellest arenes välja strukturalism), mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja
tänapäevamüüdid. Loomismüüdid räägivad elu ja maailma tekkimisest. Igal rahval on omalaadne lugu. Paljude rahvaste maailma loomise müüt on seotud uskumusega. Kangelasmüüdid räägivad muinasrahvaste kangelastest nagu näiteks ,,Kalevipoeg" jt. Tänapäevamüüdid, mis on varieeritud ja tänapäevastatud iidsed müüdid. Üks ehe näide on Andrus Kivirähki raamt "Rehepapp"-selles raamatus on kirjeldatud eestlaste elu ülemöödunud sajandil. Tänapäevamüüt tõuseb esile semioloogiast: viimane lubab kindlaks teha müütilist ümberpööra, tükeldades sõnumi kaheks semantiliseks süsteemiks:konnotatiivseks, mille tähistatav on ideoloogiline ja denotatiiveks, mille funktsioon on loomulikustada klassilist kuuluvust. Sõna müüt tuleb kreeka sõnast mythos,mis tähendab juttu või sõna. Müüt seletab traditsionaalse kultuuri teadmiste ja kogemuste baasil kujundilisel viisil maailmas ja inimese algupära, olemust ja tähendust. Need esinevad juttena
tõele vastata, on deduktiivsete seaduste aluseks). Frege tõestab, et kui a=a, siis võrreldakse omavahel mitte asju, vaid nende märke. Nime ja deskriptsiooni vahel on Frege arvates analüütiline suhe. FERDINAND DE SAUSSURE 1857 - 1913 Lõi semioloogia, mida luges sotsiaalpsühholoogia osaks. Peateos: "Cours de linguistique générale" (Üldkeeleteaduse kursus), ilmus postuumselt. Väitis, et keeleteadus on osa üldisemast teadusest - semioloogiast. Keel on semioloogiline süsteem, kõne ei ole. Lähenes keelele uutmoodi - püüdis luua sünkroonilist keeleteadust (sellest arenes välja strukturalism), mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on
tõele vastata, on deduktiivsete seaduste aluseks). Frege tõestab, et kui a=a, siis võrreldakse omavahel mitte asju, vaid nende märke. Nime ja deskriptsiooni vahel on Frege arvates analüütiline suhe. FERDINAND DE SAUSSURE 1857 - 1913 Lõi semioloogia, mida luges sotsiaalpsühholoogia osaks. Peateos: "Cours de linguistique générale" (Üldkeeleteaduse kursus), ilmus postuumselt. Väitis, et keeleteadus on osa üldisemast teadusest - semioloogiast. Keel on semioloogiline süsteem, kõne ei ole. Lähenes keelele uutmoodi - püüdis luua sünkroonilist keeleteadust (sellest arenes välja strukturalism), mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on
sisu ja vormi. väidab, et formalistid pöörasid sisu ja vormi suhte tagurpidi, aga ei muutnud tegelikult midagi (ehkki sisu muutus väliseks, vorm sisemiseks struktuuriks). Väidab, et katsed ületada sisu ja vormi vastuolu ei ole andnud rahuldavat tulemust, ikka mõistetakse kirjandusteost nagu karpi, mida lugeja avab( ja pole vahet, mida ta sealjuures seesmiseks või välimiseks nimetab) 3) De Man räägib Saussure`i semioloogiast ja Peirce`i semiootikast, semiootika ei piirdu semantikaga (lingv. tähenduses), vaid uurib märke kui tähistajaid. Tema eelis on see, et ta ei küsi, mida tähistajad tähistavad, vaid kuidas nad tähistavad. Arutleb Saussure`i ja Jakobsoni üle. Kirj. teos on teade, mis on suunatud iseendale, teine lähtepunkt on märgi konventsionaalsus. Kirj. teost nii vaadeldes võime referentsiprobleemi kõrvale jätta. Võitlus referentsi autoriteediga.
annaabi.ee 
