vendade kõrval. Sellele järgnes 3 õppetalve Naelavere külakoolis. Tema vaimsele arengule avaldas olulist mõju Kodavere kihelkonnakool, kus ta õppis vaheaegadega aastail 1879 1884. Seal kujunes Juhan Liivist C. R. Jakobsoni tuline pooldaja. Olulise tähtsusega Juhani arengule oli ka Väike-Maarja Avispeal veedetud 1882.aasta. Siis haigestus seal kooli-meistrina töödanud Jakob Liiv ning Juhan läks teda asendama. Avispeal puutus viimane kokku hoogsa seltsieluga ja kirjanduslikul alale tegutsevate inimestega. Nende tingimustes hakkasid selguma Liivi tulevikukavatsused. Kui ta varem oli unistanud klaverikuntsnikuks saada, siis nüüd tõi ta vennale näha oma värsikatsetusi, mis olid aga esialgu üsna väheütlevad. 1885 aasta septembris ilmus trükis Juhan Liivi esimene luuletus ,,Mai kuu öö". Selle avaldas Tallinna ajaleht ,,Virulane", mille toimetuses leidis tulevane kirjanik sama aasta oktoobris oma esimese teenistuskoha
kultuuri väärtusi. Kujunes veendumus, et haritud eestlase kohus on oma rahvale truuks jääda. Kreutzwald liitus ka korp "Estoniaga" (asutatud 1821), mis ühendas Eestimaa kubermangust pärit üliõpilasi. Sinna kuulusid ka D. H. Jürgenson, P. J. Karell, E. Ahrens, G. Schultz-Bertram. Õpingute vaheajad veetis Kreutzwald vanematekodus Paide lähedal Viisu mõisas, kus tegeles rahvaluule kogumisega, kuid tutvus ka Paide linnakese noorte seltsieluga. 1831 aitas Kreutzwald arstitudengina vaigistada epideemiapuhanguid Riias, Vastseliinas ja Tartus. Tartu ülikooli lõpueksamid sooritas Kreutzwaldil 1833 alguses. Ta sai III järgu arstidiplomi, võttis vastu linnaarsti koha Võrus, ostis maja ja abiellus sakslanna, tinast tarbeesemete valmistaja tütre neiu Marie Elisabeth Saedleriga, kelle vanemate juures Tartus oli Kreutzwald olnud ka korteris. Võru periood kestab Kreutzwaldi elus 33 aastat 1833-1877,
Tundub absurdne, et keegi peab surema oma kujutlusvõime pärast. Vana Andres oli vihane ja meeleheitel: ''Tapsid ära, kuradid.'' Indreku meel läks pärast kõnelust isaga raskeks ja ta arvas, et on toonud kõik halvad asjad Vargamäele. Kuid tema kaotusvalud ei oodanud kaua naasmisega ''Tõe ja õiguse neljandas osas kaotavad Indrek ja tema naine Karin oma ainsa poja( on veel ka kaks tütart, kuid neist ei paista hoolitavat), kelle surma püüavad leevendada aktiivse seltsieluga. Mees tüdineb sellest ruttu, kuid naisele on seltskonnas viibimine rohkem nagu uhkuse asi. Nende erimeelsustest tekivad sagedased tülid ja vaidlused. Minu jaoks oleks selline suur erinevus kahe inimese vahel põhjus, miks sarnast suhet mitte alustada. Inimesed teevad siis teineteisele ainult rohkem haiget, kui lahkuminek kunagi tekitada võiks. Päris elus ei puudu ka kurvad seigad, mida mõni mäletab ka surmatunnil. Kõige masendavam uudis, millest
Allamäge minek algas pärast poja surma, ellu jäid kaks tütart, kuid neist Karin ei hooli kuigivõrd ja Indrekutki nad segavad. Nii tegelebki lastega kõige rohkem teenija Tiina(see on tegelikult sama väike tüdruk, kellega Indrek tutvunud on juba koolipõlves, kui Tiina oli väike jalutu tüdruk. Kuidagi Indreku mõjul saab Tiina jalgele. Tolleks ajaks aga Indrek teda enam ei tunne, ei mäleta). Pärast poja surma püüdsid Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru
Tiina oli väike jalutu tüdruk. Kuidagi Indreku mõjul saab Tiina jalgele. Vist oli isegi mingi selline asi, et Indrek lubas ta naiseks võtta kui Tiina suureks saab. Tolleks ajaks aga Indrek teda enam ei tunne, ei mäleta). Tiina mäletab küll ja unistab omaette vaikselt Indrekust. Aga ta ei tee midagi, et mees endale saada (mitte enne viiendat osa igatahes). Pärast poja surma püüdavad Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Õigupoolest tunneb ta enda elu suht nõmedana, sest ta elab nagu mingit kodanlane. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta
Kuidagi Indreku mõjul saab Tiina jalgele. Vist oli isegi mingi selline asi, et Indrek lubas ta naiseks võtta kui Tiina suureks saab. Tolleks ajaks aga Indrek teda enam ei tunne, ei mäleta). Tiina mäletab küll ja unistab omaette vaikselt Indrekust. Aga ta ei tee midagi, et mees endale saada (mitte enne viiendat osa igatahes). Pärast poja surma püüdavad Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Õigupoolest tunneb ta enda elu suht nõmedana, sest ta elab nagu mingit kodanlane. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes.
annaabi.ee 
