Tunnused Täiskasvanud isendi üldpikkus kuni 65 cm, erandina kuni 90 cm; emased on isastest enamasti pikemad. Keha jäme, pea lame ja ninamik pole kunagi ülespoole pöördunud. Pealael peaaegu alati mõni suur kilbis, silma all üks rida väikesi kilbiseid ja tavaliselt on keskkehal risti 21 (mõnel isendil 2022) seljasoomust. Enamikul harilikel rästikutel on hästi märgatav siksakiline seljatriip. Väga vähestel isenditel on seljatriip sirge, katkenud, tuhm või koguni puudub. Värvus varieerub vastavalt soole: isased on enamasti valkjad või kahvatuhallid, selle taustal kontrastne must siksakiline seljatriip, emased on harilikult pruunikad või punakad ja nende siksakiline seljatriip on tumepruun (vt. Joonis 1). On ka teisi värvikombinatsioone ja haruldased ei ole ka üleni
seljapealne tumedam jutt ja võivad olla ka muud märgised (sebratriibud jalgadel, tumedam laik kaelapiirkonnas, peamärgised (nn ämblikuvõrk), tumedamad kõrvaotsad jms.). Eestis nimetatakse: punahiirjas, kõrbhiirjas (ulukvõik), hiirjas (tumehiirjas). Punahiirjas on seega raudjas hobune, kellel on natuke heledam/kahvatum karvkate; kõrbhiirjas on kõrb hobune heledama karvkattega (segiaetav isegi võiguga); hiirjas on must hobune heledama (hiirhalli) karvkattega. Kõikidel on tumedam seljatriip ning võivad esineda teisedki märgised. Tavaliselt on pea ning jalad samuti kehakattest tumedamat tooni. Kimmel - valkjashallid karvad on segamini mistahes muud värvi karvadega. See värvus võib olla näiteks ,,maasikavärvi" (raudjas karvkate on segunenud valgega) või ,,sinine" (must või tumepruun karvkate on segunenud valgega). Kirju - hobuse karvkate on segu valgetest ja värvilistest laikudest või täppidest. Tavalisimad on heledad laigud tumedal taustal, näiteks pruuni värvi
Vaskuss (Anguis fragilis) on vaskuslaste sugukonda kuuluv roomaja.Vaskuss on levinud peaaegu kogu Euroopa mandriosas (välja arvatud Pürenee poolsaare lõunaosa, enamik Vahemeremaadest ja põhjaalad).Täiskasvanud isendid võivad olla maksimaalselt 50 cm pikkused. Vaskusside soomused on siledad ja ümber keskkeha on 2430 soomust. Isendite ülapool võib olla pruunikas, hallikas, punakas või vasekarva. Emasloomadele on iseäralik seljatriip, isastega võrreldes tumedamad küljed ja tume kõht. Idapoolsematel aladel elavatel isastel on täheldatud siniseid täppe. Millal võib Eestis kohata. Ärkavad talveunest märtsis-aprillis. Talveunne jäävad uuesti oktoobris. Välimus. Vaskussidel on sile ja kahvatu helgiga vaskse tooniga keha. Sealt tuleb ka tema nimi. Vahel harvem on keha hall või helepruun. Isase vaskussi kõhualune on hele, emasel tume. Emane on üldiselt ka isasest vaskussist tumedam
võivad olla ka muud märgised (sebratriibud jalgadel, tumedam laik kaelapiirkonnas, peamärgised (nn ämblikuvõrk), tumedamad kõrvaotsad jms.). Eestis nimetatakse: punahiirjas, kõrbhiirjas (ulukvõik), hiirjas (tumehiirjas). Punahiirjas on seega raudjas hobune, kellel on natuke heledam/kahvatum karvkate; kõrbhiirjas on kõrb hobune heledama karvkattega (segiaetav isegi võiguga); hiirjas on must hobune heledama (hiirhalli) karvakttega. Kõikidel on tumedam seljatriip ning võivad esineda teisedki märgised. Tavaliselt on pea ning jalad samuti kehakattest tumedamat tooni. hõbemust ja hõbekõrb – hõbegeen mõjutab ainult musta pigmenti, tehes seda eelkõige jõhvides ja jalgadel. Hõbemustal hobusel on hõbedane lakk ja saba, hobune ise on reeglina must,(mõnikord šokolaadpruun või kergelt täpiline). Hõbekõrb hobune on hõbedase saba ja lakaga, tumedamates jalgades on näha hõbedat tooni, kuid kehakate on pruunikas.
KIMMEL- See värvus võib-olla ka ,,maasikavärvi" (kastanpruun nahavärv on segunenud valge värviga) või ,,sinine" (must või pruun nahk vähese valge värviga); kui valgeid karvu on ülekaalus või võrdselt- kõrbkimmel, raudjaskimmel, punakimmel või kollane kimmel; valgeid karvu on vähem- kimmelkõrb, kimmelraudjas, kimmelpunane ja kimmelkollane. VÕIK- Värvus võib olla sinaka, hiirja või helekollase varjundiga (jalgadel, lakal ja sabal on musta värvi); tume seljatriip kulgeb pikki lakka kuni sabani. 5 KIRJU- See värvus jagatakse 5 mustriks, millest tavalisemad on tumedad laigud heledal taustal, näiteks kastanpruuni värvi nahk valgete laikudega (nn. ovaro). Valget nahka teist värvi laikudega nimetatakse Tobianoks. MUSTA-VALGEKIRJU- Seda tüüpi hobusel on suured ebakorrapärased laigud. HIIRJAS- Hobuse kattekarvad on hiirhallid, jalgade allosas
(sebratriibud jalgadel, tumedam laik kaelapiirkonnas, peamärgised (nn ämblikuvõrk), tumedamad kõrvaotsad jms.). Eestis nimetatakse: punahiirjas, kõrbhiirjas (ulukvõik), hiirjas (tumehiirjas). Punahiirjas on seega raudjas hobune, kellel on natuke heledam/kahvatum karvkate; kõrbhiirjas on kõrb hobune heledama karvkattega (segiaetav isegi võiguga); hiirjas on must hobune heledama (hiirhalli) karvakttega. Kõikidel on tumedam seljatriip ning võivad esineda teisedki märgised. Tavaliselt on pea ning jalad samuti kehakattest tumedamat tooni. hõbemust ja hõbekõrb - vastav geen mõjutab ainult musta pigmenti, tehes seda eelkõige jõhvides ja jalgadel. Hõbemustal hobusel on hõbedane lakk ja saba, hobune ise on reeglina must, mõnikord šokolaadpruun või kergelt täpiline. Hõbekõrb hobune on hõbedase saba ja lakaga, tumedamates jalgades on näha hõbedat tooni, kuid kehakate on
Tiigikonn Päriskonnalised Isased laulavad sellel ajal valjult ja Selg roheline või pruun Peamiselt leidub loomi on veekogus sageli väga tumepruunide või mustade täppide ja tiigikonna erinevates tihedalt laikudega. Võib esineda erkroheline veekogudes ja nende seljatriip. Isased võivad sigimisajal kallastel. Armastab olla üleni heledad kollakasrohelised. päiksepaistelisi Kõht valge õrnade hallikate veekogusid ja peamiselt laikudega. päevaaktiivne loom. Veelinnud
Äsjasöönud rästik ei suuda eest minna, kuid on ka aeglane ja mürgitu ründaja. Nastik tume, kuni 1m pikkune, kaelal kollased laigud, võib kohata ka vees, okstel, MÜRGITU! Hea hiirepüüdja. Sobivas elupaigas suudab eemale tõrjuda rästikuid, s.t. kui kodukohas on palju nastikuid, pigem hoidke neid, muidu tulevad rästikud samasse toidujahile. Rästik varieeruva värviga, roostepruunist mustani, seetõttu siksakiline seljatriip pole alati hästi nähtav. Eelistab kuiva ja märja elupaiga naabrust, kus on palju peidukohti: rannikulähedased kivised alad, raiesmikud, sooservad jmt. Hoidke siile ja toonekurgi kodu lähistel! Linnud eraldunud roomajate rühmast juba enne dinosauruste väljasuremist. Väga kerged luud, lennuvõime (võib olla ka taandarenenud), suled on soomuste derivaadid, hambaid pole, püsisoojased! Enamasti hea nägemisega, võrreldes enamike roomajatega väga õppimisvõimelised.
annaabi.ee 
