MÜÜJA II Kursus / 22.õgr Kädi Loorits Väike-Maarja2013 SEEBI AJALUGU Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad.
Seda hakati valmistama umbes 2000 aasta eest, esialgu tuhast ja rasvast, hiljem aga soodast ja rasvast. Seebi valmistamine suuremates kogustes sai võimalikuks alles 18. sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast. Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. 19. sajandini keedeti kodudes seepi loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Veel peale II Maailmasõda kasutati taludses omakeedetud seepi. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid see pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad
kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest. 4 Arenenud maades tarvitatakse tänapäeval aastas ligi 13 kg seepi inimese kohta. Seebi ajalugu Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal baltisakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutamaseebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale Teist maailmasõda. Kodune seebivalmistamine Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasvakasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja
mitmesuguseid ravimeid(tõrv, vaik, glütseriin jt.) Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest. Arenenud maades tarvitatakse tänapäeval aastas ligi 13 kg seepi inimese kohta. Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda. Saadud seep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid. Telefon Alexander Graham Bell (3.märts 1847-2.august 1922) oli soti päritolu ameerika teadlane, leiutaja ja õpetaja. Bell on tuntud eeskätt telefoni leiutajana, mille ta esmakordselt patenteeris 1876. aastal
tänapäeval) Egiptlased võtsid Gallialased võtsid esimestena kasutusele kasutusele vaadid, mida pudelisildid kasutati ka õlu säilitamiseks. Pärast sõja lõppu Gallias tõi Julius Caesar selle tehnoloogia Rooma. VEINIVALMISTAMISE ALGUS HISPAANIAS Veinitegemise ajalugu veine selitati tuha, savi, Hispaanias on tagasi viidav marmoritolmu jne abil aastasse 2200 e.Kr. Tähtsaimateks veinitootmise veinid valati savist piirkondadeks olid: amforatesse, mis suleti Valdepenas, Barcelona, korgi või kipsiga Valencia, Tarragona, Baleaari saared ja Andaluusia laagerdamine ulatus
kosmeetilised ja ravimseebid, sõltuvalt sellest, kus neid kasutatakse. Tänapäeval on olemas suured seebitehased, kus toodetakse seepi väga suurtes kogustes. Just sellepärast on seep tänaseks nii odav ja kättesaadav kõigile (Wille, 1966). Eestis omandatati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhaleelises. Leelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati leelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II maailmasõda. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad
annaabi.ee 
