mitmed joaastangud (Nõmmeveski Valgejõel, Joaveski Loobu jõel, Vasaristi samanimelisel ojal). Nõmmeveski Vasaristi joastik Joaveski joastik Turjekelder Muuksis Viitna mõhnastik ja järvestik Vahelduva pinnamoe loovad siin järsunõlvaline ning kitsa ja lookleva harjaga helmesoos ning seda ümbritsev mõhnastik. Oosi idanõlv laskub järsu seinana Viitna Pikkjärveni (5,7 m sügav), mis asub mõhnastiku suurimas glatsiokarstinõos. Järv on maastikuliselt väga kaunis, selgeveeline ning sisaldab suhteliselt haruldasi veetaimi -- vesilobeeliat, lahnarohtu jt Viitna Pikkjärv Pikkjärvest kirde pool asub Viitna Väike- ehk Linajärv ning mõhnastiku lõunaosas paikneb pisike soostunud kallastega Nabudi järv. oobu jõe orust lõunas oosiahelik ja seda ümbritsev mõhnastik jätkub. Kogu pinnavormistikku tuntakse aga Uku-Viitna radiaalse mõhnastikuna. Lahemaa sood Lisaks metsadele on looduslikest kooslustest Lahemaal esindatud rabad,
ja üheks piiranguvööndiks (959 ha). Neeruti lähedal sündis 1803.a. Fr. R. Kreutzwald. Neeruti mäed: Pistamägi, Tammemägi, Unimägi, Vallgeristimägi, Nuuskaugumägi, Kure- söödimägi, Mustakatkumägi, Paatermägi, Rebaste mägi, Vesiaugumägi, Ämmamägi, Ussimägi, Emumägi. 4 järve ja kümmekond järvikut, mis suve jooksul enamasti kuivaks jäävad. Tagajärv (3,2 ha ja suurim sügavus 7,9 m). Selgeveeline, külm. Eesjärv (2,7 ha ja suurim sügavus 4,5 m). Ujumiskõlbmatu. Orajärv (2,7 ha ja suurim sügavus 5,1 m). Ujumiskoht, kalapäev. Sinijärv (1,2 m ja suurim sügavus 4,8 m). Raskelt ligipääsetav, hapnikuvaene. Telkimisplats Eesjärve kadal, suplemiseks Tagajärv koos ujumissillaga. Mitmed matkarajad on puudel tähistatud eri värvidega ja saavad alguse Kuresöödilt. Kaitseala lõunapiiril asub suusatajatele mõeldud puhkebaas koos suusaradadega. Kaitsealal
olemasolu -- kõik on justkui loodud looduslähedase turismi edendamiseks. Vahelduva pinnamoe loovad siin järsunõlvaline ning kitsa ja lookleva harjaga helmesoos ning seda ümbritsev mõhnastik. Oosi idanõlv laskub järsu seinana Viitna Pikkjärveni, mis asub mõhnastiku suurimas glatsiokarstinõos. Viitna Pikkjärves (5,7 m sügav) olevad saared on geneesilt samuti mõhnad. Järv on maastikuliselt väga kaunis, selgeveeline ning sisaldab suhteliselt haruldasi veetaimi -- vesilobeeliat, lahnarohtu jt. Oma selge vee tõttu on see olnud ka üks allveesportlaste meelisjärvi. Pikkjärvest kirde pool asub Viitna Väike- ehk Linajärv ning mõhnastiku lõunaosas paikneb pisike soostunud kallastega Nabudi järv. Loobu jõe orust lõunas oosiahelik ja seda ümbritsev mõhnastik jätkub. Kogu pinnavormistikku tuntakse aga Uku-Viitna radiaalse mõhnastikuna. KOKKUVÕTTEKS
· kasutamine: tiikides, akvaariumides ilutaimena · võib olla ka ajutine ujuvtaim Vesilobeelia · sugukond: kellukalised · hõredad õiekobarad, õied valged(helesinised, siis kui taim hakkab surema) · lehed veesisesed · mitmeaastane · punakas harunemata vars · 30-60 cm · kalda äär, madal vesi · vähetoiteline järv, liivane pinnas, selgeveeline järv · Kasutamine: taime tinktuur- peavalud, kohin kõrvades · II kategooria kaitsealune taim · Viitna Pikkjärv · indikaatortaim-> vähetoitelistes veekogudes · selge puhas vesi · Eestis 10-15 veekogus · leidub vähestes paikades Laialeheline hundinui · vars püstine, jäme, tugev · alumine osa on vees, lehed 1 cm · lehtedest punuti matte
kasvuhoone, selle ees basseiniga iluaed. Sellest lõunas kuldsete kuplitega väike vene kirik. Paekaldasse tuli puude istutamiseks raiuda augud. Viljapuuaed. Lossi läheduses ja jõeorus on kasutatud palju võõrpuuliike (okaspuudest seedermändi, lehist torkavat kuuske) ja ilupõõsaid, kaugemal mere ääres ja lääne pool looduslik männimets. Jõe läänekaldal, Lipu mäel on vaatepaviljon, kust paistab loss õhtuvalguses. Liivakivist kaljuseinas on sügav koobas, kus selgeveeline allikas välja voolab. (Loe ka Tamm, Piiper, Maiste, Brafmann) SOOVITAVAT KIRJANDUST: Brafmann, E. 1980. Pargid Eestis. Tallinn. Hein, A. 1996. Palmse. Hattrope/Eesti Entsüklopeediakirjastus. Maiste, J. 1996. Eestimaa mõisad. Tallinn, "Kunst" Piiper, J. 1975. Pilte ja hääli Eesti loodusest. Tallinn Tamm, H. 1972. Põhja-Eesti pargid. Tallinn Tamm, H. (koost.). 1988. Kadriorg. Loss ja park. Tallinn Ajakiri "Ehitus ja arhitektuur" 1/82 (koopia õppetooli raamatukogus)
annaabi.ee 
