määratlevad omadused. Et täies ulatuses hinnata Mileetose koolkonna poolt elluviidud intellektuaalset revolutsiooni, peab kõigepealt analüüsima Anaximandrose loomingut. Eriti oluline on, et Anaximandros mitte ainult ei võtnud kasutusele sellist põhjapanevat terminit nagu archê (algus), vaid hakates kirjutama proosas, murdis ta teogoonia (õpetus jumalate saaamisloost) poeetilise stiili ja juurutas uue kirjandusliku žanri. Just Anaximandros oli see, kelle juures väljendus kõige selgepiirilisemalt uus kosmoloogiline skeem, mis jättis kreeklaste maailmapildile sügava ja kestva jälje. See skeem jääb geneetiliseks. Nagu physis ja genesis, säilitab ka archê oma ajalise tähenduse: algaluse, allikana. Füüsikud otsisid vastus küsimusele, kust kohast ja läbi mille on maailm tekkinud. Nende geneetiline rekonstruktsioon seletas korra kujunemist, mida praegu vaadeldakse aga ruumilisest aspektist. Mileetose koolkonnal on suurt võlg babüloonia astronoomia ees, millelt nad
vormidest ja vaatlen teda alasti, otsekui oleksin talt riided võtnud, siis ei saa ma teda tõesti haarata ilma inimvaimuta, ehkki minu otsustuses võib olla endiselt eksimusi. Kuid mida ütelda vaimu enese ehk minu enese kohta? Sest siiamaani ma ei tunnista midagi muud minus olevat peale vaimu. [1649] Mis on see mina, kes paistab seda vaha nii selgelt ja täpselt tajuvat? Kas ei tunneta ma iseennast mitte ainult palju tõesemalt, palju kindlamalt, vaid ka palju selgepiirilisemalt ja evidentsemalt? Sest kui ma otsustan, et vaha eksisteerib, selle põhjal, et ma teda näen, siis tuleneb sellest kindlasti palju aredamalt, et ka ma ise eksisteerin, sellesama põhjal, et ma vaha näen. On ju võimalik, et see, mida näen, pole tegelikult vaha; on võimalik, et mul pole ka silmi, millega midagi näha; aga kui ma näen või (mida ma enam ei erista) kui ma mõtlen, et ma näen, siis on täiesti võimatu, et mina ise mõtlevana ei oleks miski. Täpselt samuti, nagu ma
oleksin kindel, et ma pole midagi välja jätnud. 18) Filosoofia põhiseisukohad: kahtlus, filosoofia esimene printsiip, Mina olemus, tõsikindla teadmise reegel, Jumala olemasolu (esimene tõestus, mis käib läbi põhjuslikkuse ja täiuslikkuse) Mis on see mina, kes paistab seda vaha nii selgelt ja täpselt tajuvat? Kas ei tunneta ma iseennast mitte ainult palju tõesemalt, palju kindlamalt, vaid ka palju selgepiirilisemalt ja evidentsemalt? Sest kui ma otsustan, et vaha eksisteerib, selle põhjal, et ma teda näen, siis tuleneb sellest kindlasti palju aredamalt, et ka ma ise eksisteerin, sellesama põhjal, et ma vaha näen. On ju võimalik, et see, mida näen, pole tegelikult vaha; on võimalik, et mul pole ka silmi, millega midagi näha; aga kui ma näen või (mida ma enam ei erista) kui ma mõtlen, et ma näen, siis on täiesti võimatu, et mina ise mõtlevana ei oleks miski
Nagu inimindiviidide suurus oma antropoloogilis-anatoomilises ilmes liigub teatavate maksimumide ja miinimumide vahel, nagu näomood ometi ilmutab kindlat inimest ahvist ja muist imetajaist eraldavaid jooni, mis omased kogu zooloogilisele liigile, inimesele, nii leiame sügavamale vaadates ka kõigis inimlikes kõlbluspüüdeis ometi teatavad tüüpilised jooned, kindlad suunad. Need suunad ulatuvad aegade vooludest ja muutustest üle ja kujunevad ikka selgepiirilisemalt välja, viivad ikka kindlamini algmetsikusest, pimedate instinktide valitsusest, kus kõlblusest kui isiku vabast enesemääramisest ja tahtmisest juttu ei saa olla, tõsisele inimsusele, personaalsusele, kus isiklikud huvid ja ühiskondlikud nõuded on sünteesi leidnud (Põld 1993). Bioloogias maksab ühelt poolt pärilikkus, teiselt poolt ümbritsevate oludega kohandumine. Bioloogias ei ole vabadust, kõik liigub vääramata seaduste järgi. Kõlblus aga eeldab vabadust,
Seepärast on Abraxas kohutav." (JUNG 2004:346-347) Jungi käsitlus ja zurvanistlik teoloogia on siin äärmiselt sarnane, kuid otsest ,,mahakirjutamist" ei saa väita, sest Jungil tunduvad Jumal Päike ja Kurat olevat ülijumal Abraxasega tihedamas seoses kui Zurvan oma kaksikpoegade Ohrmazdi ja Ahrimaniga. Jungil kujutavad kaksikpojad endast peaaegu et ülijumala võrdseid hüpostaase, samas kui Zurvan distantseerib end võimaluste piires Ahrimanist ning kõik kolm eristuvad üksteisest selgepiirilisemalt. 5.4. Jung ja gnostitsism Jungi on mitmete poolt peetud uusgnostitsismi esindajaks. Nii näiteks pidi ta juba oma eluajal tõrjuma taolist liigitamist Austria religioonifilosoofi Martin Buberi poolt. Oma kirjavahetuses Victor Whitega kirjutab Jung: ,,Ma saadan sulle koopia oma vastusest Buberile, kes mind gnostikuks on nimetanud. Ta ei mõista psüühilist reaalsust." (JUNG 2008: 192) Tegemist oli pika kirjaga, mille Jung 1952 aastal saatis saksa väljaandele ,,Religion und Psyhologie" nime
annaabi.ee 
