ei ulatu reburikkasse tsütoplasmasse, kuna rebuvalgud takistavad membraani formeerumist. a. Diskoidaalne (Teloletsitaalne). kalad, roomajad, linnud. Lõigustumine ei ulatu reburikkasse tsütoplasmasse (varastes etappides blastomeeride ventraalne osa kontaktis rebuga). Ekvatoriaalsed/meridionaalsed lõigustumised tekitavad 5-6 kihilise blastodermi. Blastodermi rakud absorbeerivad vett munavalgest, sekreteerides seda rebu ja endi vahele, tekib subgerminaalne õõnsus Osa keskmisi blastodermi rakke surevad, tekib üherakukihiline blastoderm (heleväli, Area pellucida). Perifeerias tekib tumeväli Area opaca. Tume ja helevälja piirialal on marginaalrakkude tsoon b. Tsentroletsitaalne e superfitsiaalne – rebu paikneb keskel; lõigustumine toimub ainult pindmiselt. Lülijalgsed 46. Blastulate tüübid, oska tuua näiteid
· Heleväli area pellucida; iduketta tsoon, kust iduketas kumab subgermin õõne kohalt läbi · Tumeväli area opaca; piirkond, kus iduketas on tihedalt liibunud rakuvälisele rebule · Blastoderm rakkude kiht, mis on moodustunud munaraku ühele poolusele · Epiblast pealmine/ välimine iduketta osa, ühe rakukihi paksune; läbikumav · subgerminaalne õõs vaheruum rebu ja epiblasti vahel. ..tekib, kui blastodermi rakud absorbeerivad vett munavalgest, sekreteerides seda rebu ja endi vahele. Siia hakkab mood marginaaltsoon. · marginaaltsoon tume- ja helevälja piirialal. Holoblastiline (täielik), rotatsiooniline, isoletsitaalne 4) Kirjelda lõigustumist inimesel/hiirel (sh. selgita, millise lõigustumistüübiga on tegu) · Kompakteerumine, moorula, blastotsüst, blastotsööl. Totipotentsus, pluripotentsus. (vih !)
- basaalmembraani katkemine, rakkude polariseerituse muutus, tsütoskeleti ümberkorraldused; endodermi ja mesodermi rakud tekivad läbides EMT ja migreerudes läbi ürgjuti Anterioorse (eesmise) – posterioorse (tagumise) kehatelje kujunemine (hiire näitel): DVE/AVE vs. ürgjutt. - DVE - distaalne vistseraalne endoderm, AVE - anterioorne vistseraalne endoderm AVE paikneb tulevases anterioorses piirkonnas sekreteerides signaalmolekule Cerebrus, Lefty1, Dkk1 - koos epiblastiga juhivad need peapoolset embrüo arengut Ürgjutt paikneb embrüo posterioorses piirkonnas (AVE vastas), ekspresseerib teisi signaalmolekule (Nodal, Wnt3, Brachyury, Fgf8) imetajat eristab kohastumine arenguks ema organismis - toimub platsenta teke. Ema ja loote vaheliste seoste korrastamiseks on imetajal arenenud väga keerukas hormonaalne reaktsioon.
diferentseerunud rakkude, kudede ja organite funktsioone • Erinevalt närvisüsteemist ei ole sisenõre süsteem anatoomiliselt pidev Närvisüsteem viib läbi “punktist punktini” kontrolli läbi närvide, mida võib võrrelda tavatelefoni süsteemiga. Kontroll närvisüsteemi poolt on seotud elektriliste potentsiaalide genereerimisega ja see on kiire. Endokriinsüsteem vahendab oma hormonaalseid “sõnumeid” praktiliselt kõigi rakkudeni sekreteerides hormoone vereringesse ja ekstratsellulaarsesse vedelikku. Sarnaselt raadiosaatjale on vaja vastuvõtjat, et “sõnumit” vastu võtta. Rakud kannavad retseptoreid hormoonide jaoks, mida kantakse üle vere kaudu selleks, et neil siis ka reageerida. Rakk on sihtmärgiks, sest tal on hormooni jaoks spetsiifilised retseptorid. Paljud hormoonid tsirkuleerivad veres, kontakteerudes praktiliselt kõigi rakkudega. Siiski, iga hormoon tavaliselt mõjutab vaid limiteeritud arvu
komponente, sest proelastaan lõigatakse alles välismembraanis elastaaniks, mis on küps valk. P. aeruginosa'le lisaks on välismembraani vesiikulid olulised Proteus mirabilis (neerukahjustused), Serratia marcescens (haavandite patogeen), Vibrio spp, Borrelia spp (borrelioos) ja enterotoksilised E. coli vormid kasutavad sama moodi välismembraani vesiikuleid patogeneesiks vajalike valkude transpordiks peremehe rakku. Sekreteerides valke rakust välja suudab peremeesorganism kiiresti need kahjutuks teha, kuid membraan kaitseb bakteri patogeneesiks vajalikke valke antibiootikumide ja proteaaside eest. Toitainete kättesaamine G(-) bakterite periplasmas on alati autolüsiine ja penitsilliiniga seonduvat valku, mis on olulised peptidoglükaani reorganiseerimiseks, kui bakter kasvab. P. aeruginosa'l on periplasmas 11 erinevat autolüsiini, millest olulisim on 26 kDa raskune peptidoglükaani hüdrolaas PGase
annaabi.ee 
