Acer platanoides Rahvapäraselt kutsutakse vaherit veel: läänepuu, pikaninapuu, vastra, vahtras. Kuulub sugukonda vahtralised, perekonda vaher. Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine – on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik vaher üleni ehitud kirjude punakates, kollakates ja oranžides toonides lehtedega, millel mõni laik võib veel isegi roheline olla. Sellisest puust ei saa ükskõiksena mööduda
R. Jakobsoni Talumuuseum, mille esimeseks direktoriks sai CRJ-i vanim tütar Linda. Rohkem töötajaid muuseumil ei olnudki, olgugi et omaaegsetes määruse projektides oli muuseumi koosseisus ette nähtud 6 töötajat. Pärast Linda Jakobsoni surma 1953. aastal saigi August Mikust tema järglane Kurgja- Linnutajal. CRJ-i Talumuuseum Kurgja-Linnutajal on arvatavasti ainuke selletaoline muuseum, kus elu ja olme vabas maastikus on seotud taime-ja loomakasvatusega, kus elu on sajandik seisatanud. Kuid samal ajal elab talu täisverelist elu: toodab piima ning liha, teravilja ja veel paljusid muid põllusaadusi. Siin kostab veiste ammumine, lammaste määgimine, puutelgedega vankri aisakiiksumine, tammi rõõmus kohin ja veel tuhat teist, endisaegse talu häält. Nõnda toob Kurgja-Linnutaja mineviku olevikku, aidates selle kaudu tulevikku näha. 28
on pealt lehe tipu poolt alusele tõmmates tugevalt kare. Ka lehekuju on veidi erinev: künnapuul on ta hästi ebasümmeetriline, jalakal vaid veidi. See tähendab, et künnapuu lehe üks külg on teisest kuni paar sentimeetri lühem. Viimane tunnus ei esine aga kõigil lehtedel. 89. Harilik vaher ja harilik pihlakas Harilik vaher (Acer platanoides) Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Suvel annab ta kuumast nõrkenule head varju oma suurte, kuni paarikümne sentimeetri pikkuste lehtedega, aga sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik vaher üleni ehitud kirjude
ning peened piud vihisesid nastikukimbuna teravalt läbi õhu ja langesid vihaselt õnnetu selja pihta. Quasimodo võpatas, otsekui äkki virgudes. Nüüd hakkas ta mõistma. Ta viskles oma köitmeis; tugev jahmatuse- ja valukramp virildas ta nägu, aga ühtki ohet ei tulnud ta suust. Ainult pea ajas ta selga, pööras seda paremale ja vasakule, nagu härg, kui kiil teda kintsu pealt hammustab. Esimesele hoobile järgnes teine hoop, siis kolmas, neljas ja nii lõpmatult edasi. Ei seisatanud ratas ega lakanud hoopide sadu. Varsti hakkas verd tulema; seda nähti tuhande nirena küüraka tumedailt õlgadelt alla nirisevat ja peened piitsapiud pillasid seda läbi õhu vingudes tilkadena rahva sekka. Quasimodo sai tagasi oma esialgse ükskõiksuse. Vähemalt näis see nõnda olevat. Esialgu oli ta hääletult ja ilma suurema välise pingutuseta oma köidikuid puruks tõmmata katsunud. Ta silmis nähti tulukest süttivat, nähti, kuidas ta lihased pingulduvad, liikmed vinna tõmbuvad
Kui see on äkki Indiaani Joe!» Tom vabises. Kuid siis kasvas kiusatus jälle suureks ja poisid otsustasid riskida, tingimusel, et nad annavad jalgadele valu, kui norin lakkab. Niisiis hiilisid nad teineteise kannul kikivarvul ruumi teise otsa. Kui nad olid jõudnud umbes viie sammu kaugusele norskajast, astus Tom kuivanud oksale ja see murdus terava praksatusega. Mees ägas, liigutas end veidi, ja kuuvalgus langes tema näole. See oli Muff Potter. Poiste südamed olid seisatanud ja kehad samuti, kui mees end liigutas, kuid nüüd kadus nende hirm. Nad pugesid kikivarvul läbi lagunenud laudseina välja ja peatusid veidi kaugemal, et lahkumise eel paar sõna vahetada. Pikk kaeblik ulgumine tõusis jälle öisesse õhku. Poisid pöördusid ja nägid koera mõne jala kaugusel sellest köhast, kus lamas Potter; koer oli näoga Potteri poole ja tema nina osutas taevasse. «Oh, heldus, see on tema!» hüüdsid mõlemad poisid nagu ühest suust.
laeva kõrval, ähvardades viimase külge oma kuue kahurisuuga. Laeva kiiluvees järgnes paat, väike nõrk täpe hiiglase kõrval. Sellal kui ohvitser silmitses mileedit, oli viimane, nagu võib arvata, omakorda ohvitseri silmadega otse õginud. Aga kui see tulisilmaline naine tavaliselt oskas lugeda nende südameis, kelle saladustesse ta tahtis tungida, leidis ta seekord ees nii rahuliku näo, et tema uurimine jäi täiesti tulemusteta. Mileedi ees seisatanud ohvitser, kes oli teda vaikides hoolikalt silmitsenud, võis olla umbes kahekümne viie kuni kahekümne kuue aastane. Tal oli valge nägu ja helesinised, sügaval asetsevad silmad,, ta peen ja kaunilõikeline suu oli liikumatu oma joonte korrapärasuses. Tugevasti väljakujunenud lõug kõneles tahtejõust, mis tavalise briti tüübi puhul on vaid 513 kangekaelsus. Tema veidi tagasikalduvat laupa, nagu see on omane poeetidele,
annaabi.ee 
