Mõned iseseisvumisega seotud poliitikud vangistati. Saksa riik Eesti Vabariiki ei tunnistanud, kohalikud baltisakslased soovisid võimu oma kätte saamist ja oli idee luua Eestist ja Lätist Balti Hertsogiriik, mis oleks olnud Saksa Keisririigi kooseisus autonoomne. Lätis ei olnud veel Läti vabariiki, kuid eeldati, et nagu juhtud Eestis, juhtub ka Lätis. Baltisakslased kartsid oma positsiooni kaotamist. Eestis oli võim Saksa armee kohaliku esindaja käes, kelleks oli von Seckendorff. Tema poliitikat iseloomustati kui ,,käsen, keelan, poon ja lasen". Balti hertsogiriigi loomisest ei tulnud midagi välja, sest novembris 18. november 1918 lakkas Saksa keisririik olemast. Compeigne'i vaherahu sätestas, et Saksamaa peab väed okupeeritud aladelt väja viima. Võim läks uuesti eestlastele, kuid sedagi ei saanud kohe teostada, sest Nõukogude Venemaa alustas 1918 pealetungi. Venemaal oli samal ajal kodusõda, nad lõid tagasi Antanti interventsiooni ja sõditi ka
23. II 1918 iseseisvuse väljakuulutamine Pärnus 24. II 1918 moodustatakse Eesti Ajutine Valitsus (koalitsioon ilma enamlasteta): · pea- ja siseminister Konstantin Päts · peaministri asetäitja ja kohtuminister Jüri Vilms · välisminister Jaan Poska · sõjaminister Andres Larka 3.3 Saksa okupatsioon 3.3.1 Valitsemine Uus valitsemissüsteem: · Balti sõjaväeline valitsus (Adolf Gossler) · Korpusepiirkonnad (Adolf von Seckendorff, Günther Otto Friedrich von Pappritz) · Provintsiaalvalitsused · Kreisid, ametkonnad, jaoskonnad · Balti Hertsogiriigi kava Okupatsioonipoliitika · terror (koonduslaagrid, salakaebused) · eestlaste väljatõrjumine poliitikast ja erakondade keelamine (v. a. Maaliit) · koosolekute, telefoni ja telegraafi keelamine · tsensuur (ajakirjandusbürood) · rahvusväeosade, omakaitse ja miilitsa laialisaatmine · kohtureform 3.3.2 Kultuuri- ja majanduspoliitika
..? Ajakirjandus allutati topelttsensuurile, selle teostamiseks asutati spetsiaalsed pressikeskused. Eesti Rahvusväeosadelt võeti võim üle. Pappritzi all sisuliselt okupatsiooni esimestel päevadel aeti rahvusväeosad laiali, Seckendorffi alal (Põhja-Eestis) jätkasid Eesti väeosad tegevust - nüüd hakkasid kõik need rahvusväeosad koos kandma nimetust Eesti sõjavägi. Eesti sõjaväejuhatajaks sai Andres Larka, kuid juba 20. märtsil andis Seckendorff korralduse rahvusväeosad laiali saata. Pappritz üritas Eesti rahvusväeosade ohvitsere võrdustada kõikide teiste Venemaa ohvitseridega - kuulutada nad sõjavangideks. Eesti avalikkuse protestid pani asja aga ümber mõtlema. Seckendorff võttis 1.-2. märtsil vastu eestlaste esinduse (Päts, Vilms ja...?) - ainus sõnum, mille eestlased Seckendorffilt sai oli see, et Saksa okupatsioonivõim jääb ajutiseks kuni otsustatakse, mis Eestimaast saab. Tööstuses avaldus
24. veebruaril kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik. Krediidipanga hoone saalis kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Päevalehe trükikojas asuti Konstantin Koniku juhtimisel trükkima iseseisvusmanifesti, mis kleebiti lõuna paiku üles linnatänavatele. Peeti Ajutise Valitsuse koosolek, see millest nad rääkisid, on järgmisena kirjas. 25. veebruari keskpäeval sisenesid Saksa väed Tallinna ning kindral Adolf von Seckendorff (pildil) võttis sisse koha Toompea lossis. Kuigi Päästekomitee liikmed üritasid Seckendorffi jutule pääseda juba 25. veebruaril, ei kavatsenud kindral neid vastu võtta teatades, et mingisugust Eesti Vabariiki ei eksisteeri. Konstantin Päts pääses kindrali jutule alles 1. märtsil kui Tallinna linnavolikogu liige, mis iseenesest näitab sakslaste suhtumist. Eesti Ajutine Valitsus läks kuni novembrikuuni põranda alla. Päästekomitee päevakäsud ja Ajutise Valitsuse moodustamine.
et selline deklaratsioon tühistab ka relvarahu sõlmitud Nõukogude Venemaaga. Pealetungi alguspäevaks määrati 14. veebruar, 17. veebruaril saadeti valitsuse raadiogrammi, et järgmisest päevast jätkub sõda Venemaaga, sest relvarahu on katkestatud. Lenin saatis telegrammi, et on nõus kirjutama alla dokumendi, kuid ignoreeriti seda ja sõda jätkus. Põhja-Eestis opereeris 8. armee, kindral Kinchblach. Läänest asusid Eesti mandrit valmima 68 armee korpus, kindral A. Seckendorff. Lõunas, Läti aladelt lähenes Eesti aladele 60. armee korpus, kindral-letinant Papprite. Enamlaste sõjalised jõud- Punakaartlased olid halvasti relvastatud (konfiskeeritud jahipüssidega), ilma korraliku väljaõpeta ning nad olid killustatud. Tartus, Narvas, Pärnus oli suuremad üksused, kuid nad olid salkadeks jagatud, et nad võtaksid üle Mõisasi ja konfiskeeriksid vara. Väidetavalt Eestis paiknes umbes 200 000 relvastatud vene sõjaväelast, kuid reaalsed arvud puuduvad
annaabi.ee 
