asuvad tihedas kogumikus ümber oksa, mistõttu nende korjamine on suuresti takistatud. Olenevalt sordist vamivad viljad alates augustist kuni septembri keskpaigani ja ei varise. See võimaldab vilju korjata pikema aja jooksul. Astelpaju paljundamine Astelpaju saab paljundada generatiivselt ehk seemnetega ja vegetatiivselt, pistikutega (pistokstega ja haljaspistikutega). Maa-ala ettevalmistamine Astelpaju istandiku alla sobib kergema lõimisega liivsavikas või saviliivane maatükk, mis sageli teistele kultuuridele oma toitainetevaeguse tõttu ei sobi. Loomulikult sobivad astelpajule ka teised kergemad mullatüübid, nende seas ka hästi mineraliseerunud turvasmuld. Täiesti sobimatu on astelpaju istandikuks raske savimaa, sest see ei lase läbi vett ega õhku. Need kaks tegurit on astelpaju juurtele tingimata vajalikud juuremügarate moodustumiseks, sest koos õhuga pääseb juurtele ligi ka gaasiline lämmastik. Istandiku alla
Pinnakate on voorte kohal kuni 60 m paksune, koosnedes mitme jäätumise moreenidest ja nendevahelistest väga paksudest liustikuveelistest kruusadest ning liivadest. Mullastruktuur on hea ja põllumajanduse poolt kasutatakse head agrotehnikat. Põhjaosa suured hajali paiknevad voored koosnevad kruusast ja liivast ning on kaetud 10-15 m paksuse moreenkattega. Kitsamaid voored on moodustatud moorenist. Moreenide pindmine osa on saviliivane, sügavamal liivsavine (Arold 2008). Nii nagu voortele, on ka põhiliste mullaliikide levikule omane loode-kagusuunaline vöötmelisus. Nii katavad tasasemaid voorelagesid ning moreentasandikke leetunud kamarmullad, mis on nõrgalt või keskmiselt leetunud. Laugetel voorenõlvadel levivad ribadena leostunud ja leetunud kamar – karbonaatmullad. Vooremaa mullad koos Põltsamaa ümbruse muldadega kuuluvad loodusliku
Põhjaosa suured hajali paiknevad voored (Koimula, Laiuse, Kallivere) koosnevad tuumikus kruusast ja liivast ning on kaetud 10-15 m paksuse moreenkattega. Lõunaosa kitsamaid voori (Raigastvere, Saadjärve, Vasula) moodustavadki moreenid. Põhjaosas on moreeni põhimass valdavalt hall jämedateraline karbonaatne liivsavi, lõunaosas enamasti punakaspruun karbonaadivaesem saviliiv, pärit ilmselt peamiselt Devoni kivimeist. Moreenide pindmine osa on saviliivane, sügavamal liivsavine (Arold 2008). 3.3. Voored A.-M. Rõugu (1974) uurimuste järgi on tüüpilised voored kummulipööratud lusika kahaga sarnanevad kõrgendikud ja kumeralaelised ovaalsed künnised, mille liustikupoolne nõlv on järsem ja kõrgem kui distaalne nõlv. Ristläbilõikes võivad voored olla nii sümmeetrilised kui 4 ka ebasümmeetrilised. Nõlvad on enamasti kumernõgusad ja suhteliselt lauged (5-7°). Voorte
Kokku on Eestis rohkem kui 1000 voort ja voorjat künnist. 1. Moreenkattega voore, tuum koosneb aluspõhalistest kividest 2. Õhukese või olematu moreenkattega 3. Viimase jäätumise moreenkattega voored, mille tuumiku moodustavad vanemad Kvaternaari setted. 4. Moreenkihiga kaetud jääjõgede ja järvede kruusadest ja liivadest koosnevad voored. Kuhjevormid Moreentasandikud moreenist koosnevad kuhjelised pinnavormid, mida katab liivsavine või saviliivane pinnakate. Künklik moreenreljeef Koosneb moreenküngastest ja küngastikkudest. Koosneb peale moreeni ka teistest jääaja setetest (liiv, kruus, savi). Moreenkünkad on madalamad ja lamedama kui mõhnad. Otsamoreenid Liustiku serva ees kuhjunud piklikke positiivseid pinnavorme nim. otsamoreenideks. Alla 15m aga pikkus kohati kümneid km. Survelised kokkulükatud väga erinevatest setetest Kuhjelised moodustunud jää sulamise ja juurdetuleku tasakaalu olukorrast 9
km (Koimula) ja kõrgus mõnest m kuni 50-80 m (Laius 60 m). Suurimad voored ning neid eraldavad piklike järvedega nõod asuvad Saadjärve voorestikus ja Türi voorestikus (kuni 20 m kõrguseid voori). Kokku on Eestis rohkem kui 1000 voort ja voorjat künnist. Voored on tekkinud vanade aluspõhjakõrgendike nõlvadel või selle vahetus läheduses. Moreentasandikud On valdavalt moreenist koosnevad kuhjelised pinnavormid, mida katab liivsavine või saviliivane pinnakate. Moreeni paksus ulatub mõnekümnest cm kuni kümnete m. On kujunenud aktiivse liustiku all põhjamoreeni väljasettimisel. Moreentasandikud on kujunenud vana reljeefi tasandikulistel kohtadel, mille pind on enamasti lainjas ning suhtelised kõrgused ulatuvad harva üle 10 m. Jääsulamisveed on tasandikesse uuristanud orgusid. Liustiku serva ees kuhjunud piklikke positiivseid pinnavorme nimetatakse otsamoreenideks.
annaabi.ee 
