ebakohtadele ja neid parandada. Temast sai esimene poliitilise partei pressiesindaja. Kaasaegsete kirjelduste järgi tema mõjuvõim üha kasvas. Aga poliitiline ladvik maksis Swiftile kätte. Riigiametit, mille poole Swift visalt püüdles, ta ei saanud. Talle anti mõista, et ta on kõigest vilets iirlane, kel ei ole kõrget seisust ega varandust. Pärast kodumaale naasmist asus küllalti austusväärset kiriklikku ametit pidav, aga kibestunud Swift vasturünnakule. Üha õelamates satiirides piitsutas ta impeeriumi kurnajalikku Iirimaa-poliitikat. Kõik kirjutised ilmusid anonüümsetena, kuid kõik teadsid, kes oli nende autor. Swiftist sai mõjukas poliitiline figuur, Briti ametivõimud värisesid ta ees. Iirlased austavad Swifti kui rahvuslikule eneseteadvusele aluse panijat tänaseni. "Gulliveri reiside" kirjutamise ajal oli Swifti kuulsus haripunktis. "Gulliveri reisid" on midagi enamat kui Inglise elukorralduse suurepärane kriitika
1906. a. jaanuaris põgeneti Soome kaudu Berliini ja seejärel Zürchisse, pidevalt oli neil rahapuudus. Hädast päästis mõnevõrra see, et Vilde sai honorari mõne artikli kirjutamise eest. Kevadel saabus Vilde Helsingisse, hakates välja andma poliitilist pilkeajakirja „Kaak“. Seda jõudis ilmuda vaid 3 numbrit. Need veeti salaja meritsi Eestisse. Ajakiri oli väga menukas ja müüdi kiiresti läbi. 6 Oma poliitilistes satiirides ja teistel sel perioodil kirjutatud töödes asus Vilde kindlalt proletariaadi positsioonil. Ta ründas balti mõisnikke, Vene tsarismi ja eesti kodanlust. Helsingis olles võttis Vilde osa sinna koondunud eesti revolutsionääride – pagulaste tegevusest. Teda oleks tahetud vangistada, sest Peterburist tuli vastav käsk, aga tänu Soome politseivõimudele, kes teda informeerida jõudsid, õnnestus Vildel taaskord põgeneda. Algas pikk pagulaspõlv
Teisalt iseloomustas toonast teatrielu küllaltki jäik reglementeeritus: näiteks 1946. aasta ÜK(b)P KK, s.t. üleliidulise otsusega „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest” tõrjuti mängukavast välja Lääne näidendid. Seeläbi laienesid nõukogude, sh. eesti nõukogude dramaturgia võimalused – kuid ilmselge lõivumaksmisega kunstilises tasemes; esteetiline primitiivsus ja ideoloogilise sõnumi diktaat avaldusid eriti markantselt räigetes satiirides Lääne imperialismi aadressil. Publiku reaktsiooni peegeldas drastiline vaatajatearvu langus: 616 000lt 1946. aastal kukkus see 1948. aastal 441 000ni (Hion 2002: 93). 1948. aastal käivitus teatrite reorganiseerimise kampaania, mille tulemusena jäi Eestis 1950ndate alguseks tegutsema vaid viis emakeelset sõnalavastusteatrit: 1948. aastal ühendati „Kannel” ja „Säde” Lõuna-Eesti
Relatiivsuse mõiste ilmus Montaigne'iga. Ta oli Bordeaux' raehärra, kes kirjutas esseid. Essees ,,Metslasest" tõi ta välja kultuuri relativismi, mitte absoluutsuse. Tema esseed olid introspektsioonid kirjutades mingitest asjadest, kirjutab ta ka endast. Naeru tõi perifeeriast tsentrisse Rabelais. Narr, kelm, hull olid ideaalsest keskajakirjandusest välja tõrjutud. Naer omandas desakraliseeriva või teistmoodi sakraliseeriva tähenduse. Narrid olid keskajal olemas satiirides, nüüd aga jõudsid lausa õukonnakirjandusse, nt ,,Raevunud Orlandos". Ka Firenzes, Luigi Pulci kirjanduses. Naeru kätte suremine Pulci raamatus oli seotud uue korra tekkimisega kaosest. Cervantese ,,Don Quijote" 1605 ,,imepärase maailma aegruum, mida enam pole", st 11 rüütlimaailm kindlate reeglite ja kliseedega. See lõikus äkitselt omamoodi kelmiromaaniga. Nende kahe maailma kokkupõrkest sündis mingisugune täielik äraspidisus
deklamaatorlikus stiilis kirjutatud invektiivid rooma elu pahede ja hädade vastu. Deklamaatorlikkus avaldub alatitest pöördumistes lugeja poole, nördimust väljendavais hüüatustes, hüperboolides, eredate kujundite kuhjamises ja silmatorkavais ootamatutes üldistustes. Kirjeldab toreda pealinna kehvikute elu, idealiseerib maaelu. Kujutab intelligentsete elukutsete esindajate viletsat olukorda, kõneldakse klientide alandamisest. Ründab manduvat aristokraatiat. Satiirides on palju liialdusi, skandaalsust, ent samas puudutab I rida tõsiseid ja olulisi Rooma ü-konna väärnähtusi. Loomingu teises pooles siirdub vihaselt satiirilt filosoofilise diatriibile. Kõneleb ebamõistlikest soovidest, lastekasvatusest, sisetundepiinadest. Tegelikkue kriitika asendub abstraktsete kaebustega kaasaja moraali languse üle ja satiiride üldine toon muutub leplikumaks. 50. Milliseid kristlikke rooma kirjanikke teate?
annaabi.ee 
