USA lippu. Tema tööd olid patriotismi ikooniks. Kuid Moratooriumi jaoks jättis ta omale tuntust toonud lipuvärvid. Ta maalis sõjast mürgitatud lipu, kus asendas punase džunglirohelise kamoflasžiga ja valge surma sümboliseeriva mustaga ning tähistaeva iiveldust tekitava oranžiga. Keskele värvitud valge täpp sümboliseerib kuuliauku. Sellest sai tuntuim sõjavastane sümbol. Kui võrrelda seda tööd Picasso sõjavastase tööga, siis ainsa sarnasusena saab mainida sümbolite kasutamist, kuid siinkohal sarnasused ka lõppevad – nii stiililiselt, kui ka taustaloo poolest. Picasso kasutas sümbolina mütoloogiat ja figuuri, siis John kasutas selgelt äratuntavaid objekte. Nagu ka siin – lipp, kui USA, kamoflaaž ja auk kui sõda. Guernica väljendas võõra vaenlase kurjust oma rahva vastu, siis Johns kritiseeris oma kodumaa imperialistliku kurjust võõra rahva vastu. Kui Picassol oli rõhk pandud üksikisikule. Johns pani rõhu riigile.
Mõlema tsivilisatsiooni ehitised seostusid jumalusega, kuid tuleb tõdeda, et nende põhimõte jäi siiski erinevaks. Mesopotaamias kujutas tsikuraat jumala elupaika, kus ta oma linna juhtis, kuid Egiptuse püramiidid olid mõeldud hauakambriteks. Tsikuraatides võisid käia preestrid, kuid pole teada, mida nad seal tegelikult tegid. Pole ju välistatud, et nende kambritesse loodi kunstilisi monumente ja maalinguid nagu püramiididesse. Ka seda saaks arvesse võtta tõsiseltvõetava sarnasusena. Püramiidid ja tsikuraadid olid keelatud tavarahvale. Mõlemas rajatises võisid käia vaid valitud inimesed. Tsikuraatides ainult preestrid ning püramiidides vaarao käsilased. Vaatamata tsikuraatide mõningasele sarnasusele Vana-Egiptuse püramiididega on nendevaheline seos tänaseni vaieldav. Ka erinevused on silmapaistvad. Samas ei saa kultuurisidemeid Mesopotaamia ja Egiptuse vahel eitada. Kokkuvõte
Loomulikult ei loobutud ka viimases pidulike vormelite lausumisest, kuid formulaarprotsess oli paindlikum ning sellega võimaldati vormeli ütlemisega eksinud poolel siiski vaidluseni minna, mis legisaktsioonilises protsessis oli välistatud. Samuti oli formulaarprotsessis võimalik esitada ka mitmesuguseid vastuväiteid. Formulaarprotsessile oli iseloomulik preetori poolt pooltele formula väljastamine, see võimaldas hagejal üldse protsessi alustada. Sarnasusena saab legisaktsioonilise ja formaarprotsessi juures välja tuua niiöelda protsessiprogrammi sisu kinnitamise peale poolte vahelise õiguslüli kindlaks määramist. Kui legisaktsioonilises protsessis oli täitemenetlus legis actio per manus iniectionem, siis formulaarprotsessi puhul, kui kostjal tuli maksta teatud rahasumma, ent ta ei teinud seda, tuli hagejal alustada uut protsessi actio iudicati alusel. Selles kontrolliti ainult otsuse olemasolu ning kostja tehtud makseid
tõttu …” (6d-e; Platon, Teosed I, lk. 397) Kuidas täpselt see vahekord välja näeb, jääb Platonil ebaselgeks. Ta kirjeldab seda vahekorda vahel niisuguse mõistega nagu methexis (lad. keeles participatio) – osavõtt; või ka parousia – kohalolu. Igas üksikus nähtuses on tema idee kohal ja idee kohalolu ilmneb ühiste omadustena kõikidel üksikutel antud liiki kuuluvatel asjadel, “nähtava maailma” asjade-nähtuste sarnasusena, ühiste-üldiste omaduste omamisena nende poolt. Sellistele selgitustele vaatamata jääb see vahekord lähemalt kirjeldamata – kõik need antud vahekorda selgitama mõeldud väljendid kujutavad endast metafoore. Küll aga osutab osavõtu mõiste sellele, et Platoni järgi ei oma üksikud asjad ontoloogiliselt iseseisvat, sõltumatut staatust. Üksikud asjad meeltega tajutavas maailmas on pelgalt relatsioonilised moodustised, st. nad on asjad, mis
omaks võtab. Nüüd ongi küsimus selles, kuidas inimene jõuab arvamustelt teadmiseni. Platoni järgi ei saa tunnetus selle ülemineku protsessis toetuda arvamustele. Miks mitte? Milliseid teoreetilisi raskusi kätkeb endas püüdlus tuletada kogemusele toetuvast tunnetusest teadmisi selle sõna platonlikus tähenduses? Oli ju Platoni ontoloogias juttu sellest, et ideed/olemused on igas üksikus nähtuses kohalolevad ning nende kohalolu ilmneb sama liiki nähtuste sarnasusena, ühiste omaduste olemasoluna ühte liiki kuuluvatel nähtustel. Miks ei võiks inimene üksikuid meeltega tajutavaid nähtusi omavahel võrreldes nende juures sarnast tähele panna ja nii leida kogu liiki iseloomustavad üldised omadused, teadmine millest olekski universaalne ja paratamatu teadmine, millest Platongi kõneleb? Paraku on selle uurimisprogrammi teostamine seotud mitmete raskustega. Esiteks on inimese
annaabi.ee 
