Elu pärast surma • sarnaneb maise eluga • jätkub taevas, allilmas või päikesejumala laevas • elavad saavad seda surnule ohvriandidega kindlustada • arvestati ka olematuks muutumise võimalusega (kui surnutekohtu otsus oli ebasoodne) • kuni 1. vaheperioodini oli surematus jumalate ja kuningate privileeg, seejärel usk surematusesse „demokratiseerus” Surma ja sealpoolusega seotud kirjandus • püramiidide tekstid • sargatekstid • surnuteraamat Egiptuse kunst Põhiprintsiibid • frontaalsus- kunstil oli oma funktsioon Seminar Polüteisimi vs monoteism • polüteismi on jumal keegi • monoteisimi on jumal inimene • Egiptuses ei ole koraani ega piibilga sarnast teksti, pühakiri puudub • Egiptuse usundid on 42 jumalat, gnoomide järgi • Maailmaloojad: Ra, Thot, Ptah • Kuningas on Maati tagaja, kui kuningas suri siis pidi tagatama see, et kohe oleks uus
Sissejuhatuseks Püramiiditekstid on vanimad teadaolevad surnukultusega seotud kirjalikud allikad, mis ilmuvad Vana- Egiptuse kultuuri suhteliselt järsku Vana Riigi lõpul, täpsemalt 5. dünastia lõpus ja esinevad 6. dünastia valitsejate püramiidides. Encyclopaedia Britannica määrab ajaperioodiks 2686 - 2160 aastad e. Kr. Esimese vaheperioodi tulekuga püramiiditekstid kaovad ja nende funktsiooni võtavad üle sargatekstid, mis ei seostu enam ainult vaaraodega, vaid on laiemalt levinud ja käsitlevad laiemat teemaderingi. Kõik tekste sisaldavad püramiidid asuvad Sakkara nekropolis. Püramiiditekstide funktsiooniks arvatakse olevat garanteerimine, et surnud vaarao jõuab õnnelikult teispoolsusse - tähtkuju Orioni (Osiris) juurde, milleni pidi teda juhatama täht Siirius (Sothis - Isis). Neid retsiteeriti rituaalsete toimingute saatena vaarao matuse läbiviimisel
keelest ja kõnest. Järgneb hulk raidkirju ning mõned kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda dünastia aegses keeles kirja pandud ajaloolised tekstid. Selle ajajärgu kirjutised moodustavad mahukaima osa viienda dünastia lõpul või kuuenda dünastia ajal rajatud püramiididesse jäädvustatud arvukad rituaalsed tekstid ning loitsud. Keskegiptuse keele kasutamine toimus Keskmise Riigi ajal. Allikad: sargatekstid (vanemad esimesel vaheperioodil, ja nooremad Keskmise Riigi ajal), "Kahe tee raamat" (teisepoolsuse vanim kartograafiline kirjeldus). Uusegiptuse / hilisegiptuse keel. Allikad: Surnuteraamat, "Teisepoolsuse juhid" (Päikese öine sõit läbi maailma), rohkete hümnide ja palvete üleskirjutamine. Demootilist keelt kasutati Kesk- ja uus/hilisegiptuse keelele vastavalt Keskmise, Uue ja Hilise Riigi ajal ning need olid üsna lähedal rahva igapäevakeelele. Antud keeltes on tänapäevani
Loodusjumalad. Loomismüüdid (Kosmogoonia ja teogoonia). On säilinud palju lugusid, millest selgub egiptlaste arusaam maailma, jumalate ja inimeste loomisest. Aga seal oli mitmeid "teoloogilisi" ja "teogoonilisi" süsteeme. Peamised neist on Heliopolise, Memfise, Hermopolise ja Teeba kosmo- ja teogooniad. Heliopolise k o s m o g o o n i a, teogoonia (Vana Riigi ajastu, III-IV dünastia ajal: ~27-25 sajandid eKr. Allikad: "Püramiidide/ Püramiiditekstid", "Sarkofaagide /Sargatekstid", "Surnuteraamat" jt.). Heliopolise (egiptuse keeles On, vana Alam-Egiptuse linn) algupärane jumal oli (1) Atum (see arvetavasti tähendab "täiuslik, kõiksus, tervik"), või Tem, maailma looja ja issand. Ta lõi iseenda märjast ürgkaosest, ookeanist (Nun "jumalate isa") tähendab, et maailmal oli vähemalt kaks isa. Ühes tekstis on niisugune Ra palve: "Oo, Nun, kes sa oled esmasündinu jumalate hulgas, kelle poeg ma olen, palun, anna mulle nõu")
Üks tingimus, mis tuli surmajärgse elu saavutamiseks täita, oli saada maetud Egiptusesse. Ei ole selge, kellele sai osaks surmajärgsus. Uue riigi ajal selgelt kõigile. Vana riigi ajast on aga surmajärgsusest rääkivad tekstid nö püramiiditekstid, mis on juhised kuningatele. Muudest isikutest peale kuninga seal juttu pole. Küll aga on siiski ülikute hauakambrid, milles on uhked matused, mis ilmselt eeldavad surmajärgset elu. Keskmise riigi ajast on nn sargatekstid, mis on mõeldud peale kuninga ka selgelt ülikkonnale. Uue riigi ajal ilmusid papüüruserullid, mida pandi sarkadesse kaasa (tuntuim neist on nn Surnute raamat). Ka vaesed inimesed järgisid teatud matuserituaal (lihtsamalt öeldes soolasid surnukeha sisse). Egiptuses jätkub surmajärgne elu nii nagu elu, ainult, et paremini, ilma muredeta. Selleks, et asi saaks jätkuda, peavad olema läbi viidud teatud rituaalid. Nende hulka kuuluvad palsameerimine
Mängis ühenda neljast algjumalast suurt rolli. Oli nii kokkusulanud Ra-ga, et raske eristatada. Samas võis ta ka olla õhujumal, kujutatud ka sinakana, peas kaks suurt sulge. Oinakujuline Amon. Osriris- surnute üle kohtu mõistja, Isis- nõidused, viljakus- Seth- kõrbetuul, ebamäärane eksisteerimatu loom. Horos vc Seth kosmiline duell. Kumbi ei võitnud, jumalad mõistsid õigeks Horose. Hathor- jumalik lehm, armastus, tants ja laul. Vt. müüte. Surnud. Surnute kultus, Surnuraamat. Sargatekstid, sarkofaagidele kirjutatud. Uue riigi ajal tõusis tähtsaks Osirise kohtu motiiv. Surmajärgsus vanal ajal oli ainult kuningale, keskmisel laienes see ka preesterkonnale ja uues riigis oli see pm kõigile saadaval, kui täideti rituaalne. Oli vaja mumifitseerida, süda säilitati raudselt. Oli tarvilik ka surnukeha identifitseerimine, nimi tuli igal pool üles märkida ja jäädvustada elulugu. Oli oluline, et elu saaks jätkuda nii nagu see oli enne surma, seega
annaabi.ee 
