kirjutatud lihtlabaselt. Tema luulet on üldjoontes lihtne lugeda ja sellest saab kergelt aru. Kellekasutus on eriline. Peamiselt kasutab ta ristriimi. Kasutab võrdlust. Luule on kõlarikas ja sõnaleidlik. Kasutab inversiooni. 5) Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut. Ta ise ei pääsenud oma eluajal ühegi koguga trükki. Käsikirjalist valikut “Tuul käib tantsimas sarapuusaludes” arutati 1965. aastal kirjanike liidus, kuid jäeti kirjastamata. Postuumselt on antud välja tema luulekogusid ning tema luulet on tõlgitud soome, poola ja läti keelde.
kuulekuse vastu, andis filosoofilistes elu mõtte ja tõe otsingutes suure tähtsuse juhusele ja mängule. Inimese vaimses eneseteostuses väärtustas ta eriliselt kunsti, oli esteetilise tingimusteta ja ustav ülistaja. · Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut. · Ta ise ei pääsenud oma eluajal ühegi koguga trükki. Käsikirjalist valikut "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" arutati 1965. aastal kirjanike liidus, kuid jäeti kirjastamata. Postuumselt on antud välja tema luulekogusid ning tema luulet on tõlgitud soome, poola ja läti keelde. Teosed · "Nimetu saar" (näidend, 1966) · "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) · "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) · "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) · "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud
mõned teised : need olid need , millest ikka hurdumusega räägiti ja peeti märketeosteks , millese suhtuti peaaegu nagu püadesse tekstidesse. Rein Sepp oli tema õpetaja.Temast rääkis Alliksaar alati väga suure aukartusega ja kui lähemalt vaadata tema tekste ja võrrelda neid Rein Sepa tekstidega , siis on näha , kui palju ta on Rein Sepa käest võtnud : isegi keel ja sõnavara on tugevalt Rein Sepa oma.Mingil hetkel tekkis Alliksaarel loominguline kriis.Näiteks „Sarapuusaludes“,ta ütles ,et ta ei saa panna neid oma järgmisesse kogusse,muidu on need järgmised kogud eelmiste kõrval nõrgad ja see oleks piinlik.Luuletus „Nukuhukk“ ,kui ta neid luges ,siis ta luges neid alati ette vabandava ilmega ja tundis ennast pärast halvasi. Andres Ehin 1960 aastate hilissügisel sai Ehin ülikooli kohvikus kokku Ain Kaalepiga ,kes rääkis talle Alliksaarest ja kohe talle ka tema loomingut tutvustas. Tegemist oli olnud väga korralikult tehtud lõppriimiliste
kogudest. See kannab tugevalt tolle aja märki. Alliksaare vangilaagriaegne kirjasõber Leo Metsar töötas ajalehe toimetuses ning Artur pakkus talle üht oma luuletust ,,Kevadmälestus", mis ilmuski 1958ndal aastal. Selle meeleolu on romantiline, elujaatav ja tõenäoliselt väga kaugel sellest, mis autori hinges tegelikult toimus. 1965. aastal pani ta kokku oma esimese kogu ,,Tuul käib tantsimas sarapuusaludes", kuid see ei saanud heakskiitu ning jäi avaldamata. 1966. aastal ilmus tema näidend ,,Nimetu saar". Autori eluajal ühtegi tema luulekogu ei ilmunud, sest kultuuri valdkonnas liidripositsioonil olevate inimeste silmis oli ta põlgusväärne ning tema loomingu avaldamist tõkestati. Sõbrad ja toetajad on täitnud hoolikalt endale vaikimisi võetud kohustust ja teinud suurema osa tema luulest kättesaadavaks. Alliksaarelt on avaldatud:
Elas Tartus boheemlaseelu, luges Werneri kohvikus luuletusi, sest avaldada ei saanud (tal olevat kombeks olnud ka tüli norida), kirjutas ja tõlkis. Suri 43- aastaselt vähki. Loomingust Alustas luulekatseid gümnaasiumipõlves arbujate ja Underi loomingust inspireerituna. Teda on mõjutanud ka 1920. aastate vene luule (tõlkis Sergei Jessenini luulet). Eluajal õnnestus Alliksaarel avaldada vaid üksikuid luuletusi, kavandatud esikkogu "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" pääses trükki 1976. aasta väljaandes "Luule". Luule jaguneb kaheks: vabavärsiline ja klassikaline, arbujalik. Alliksaare varasemad luuletused on kirjutatud klassikaliselt ranges vormis, arbujatega sarnaselt puhtas nelikvärsis ja 20 lihvitud sõnastusega. 1960. aastate algul loobus luuletaja traditsioonilistest vormimallidest
raamatud tulema. Võimendab debüüdilainet, mis siin on. /--/ Artur Alliksaar (1923-1966) 1966 Nimetu saar 1968 Olematus võiks ju ka olemata olla 1976 Luule 1997 Päikesepillaja Elukäik traagiline, formaati hästi ei mahu. Surmaaastal ilmus esimene raamat. Tema luulet ei tahetud avaldada, eriti uut laadi, milleni ta 60ndateks jõudis. 65 oli tal kokku pandud ka debüütkogu, käsikiri kandis pealkirja "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" seda arutati ja leiti, et imelik asi ja seda pole vaja avaldada. Loomingu raamatukogus ilmub "Olematus..." seal on Rummo eessõna. Väikestviisi esseistilik, annab olulisi lähtekohti Alliksaare tõlgendajatele. "Olematus" annab läbilõike A loomingust, näitab erinevad võimalused, mis aja jooksul tekivad. Rummo koostatud ka "Luule". Peaaegu täielik kogu "Päikesepillaja". Loomingus eristub kaks perioodi. Poolituskoht 1960 juures, toimub järsk muutus. Kahe põhivõimaluse koht
Artur Alliksaar (1923-1966) Sündis Tartus, õppis Trefneris. Tartu Ülikooli õigusteaduskond, ta mobiliseeriti, aga põgenes, siis tuli tagasi ja töötas raudteel. 1949-1957 istus vanglas, Eestisse sai tagasi alles 1958. Elas viletsates tingimustes Tartus, aga haritlaste seas on ta tuntud. Tema kohta oli palju legende ja vahvaid jutte, näiteks olevat ta Werneris kirjutanud luuletusi salvrättidele. 1965 "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" 1966 näidend "Nähtamatu saar" 1968 "Olematus võiks ju ka olemata olla" 1976 "Väike luuleraamat" "Luule" 1997 põhjalik kogu "Päikesepillaja" Luules algriim, vastandab asju, mis ei ole võrduvad. Teda on mõjutanud Arbujate looming, tahvaluule vormivõtted nt algriim, mõtteriim e paralleelism, vastandamine, astendamine (tundmus muutub tugevamaks). Lõi vürmipuhtaid sonette. Kasutab vabavärssi, rikub meelega reegleid. Eksperimenteerib, loob uusi liitsõnu, luule kohati
annaabi.ee 
