Alus pandi Mannheimi koolkonnas 18.saj. Algul. Klassikaline kuju Haydni ja Mozarti loomingus. Instrumentaalkontsert 3osaline teos soolopillile sümfooniaorkestri saatel, mille esimene osa on sonaat allegro vormis. Esimesed kolmeosalised viiulikontsertid kirjutas Vivaldi. Klassikaline kuju sai Mozarti loomingus. Keelpillikvartett 4 osaline teos kindlale keelpillikoosseisule. (2 viiulit, vioola, tshello) Aluse pani it. Helilooja Sammartini. Klassikalise kuju annab Haydn. Klassitsistliku perioodi tähtsaimad heliloojad F.J. Haydn, W.A. Mozartit ja L. Van Beethovenit nimetatakse Viini klassikaliseks koolkonnaks.
REFERAAT CHRISTOPH WILLIBARD GLUCK Christoph Willibard von Gluck (2. juuli 1714 15. november 1787) oli klassitsismi aja saksa helilooja, keda nimetatakse neljandaks viini klassikuks. Cluck oli pärit Lõuna- Saksamaalt, kus ta sündis metsavahi kuuelapselise pere esiklapsena. Muusikaga puutus ta esmakordselt kokku kooli ajal, kui ta laulis kirikukooris. Oma õpinguid jätkas ta Praha ülikoolis. 1736. aastal sai temast Milanos Sammartini õpilane ning 1740. aastatel lõi mitmeid ooperid traditsioonilises napoli stiilis. Tema esimeseks ooperiks oli 1741.a loodud ,,Artaserse". Gluck proovis algul kätt prantsuse koomilise ooperiga, kuid oma tõelise stiili leidis ta pärast kohtumist poeedi ja libretisti Raniero di Calzabigiga. 1962. Aastal tuli Viinis lavale nende esimese koostööna sündinud ballett ,,Don Juan" (1761), millest sai alguse klassikaline dramaatiline ballett. 1750
Peale seda mängiti Johann Sebastian Bachi koraalitöötlust ,,Meie Isa". Kõlas madal meeshääl ning teised lauljad ümisesid. Peale mida tulid sisse teised lauljad. Refrääni korrati koos. Darja Skurljatjeva esituses kõlas Georg Philipp Telemanni 4 pala viola da gambale. Viola da gambale on tsello eelkäija ja sarnaneb ka välimuselt tsellole. Samuti hoitakse tsellole sarnaselt ka gambat mängimise ajal põlvede vahel. Esitusel saatis viola da gambalet orel. Sellele järgnes Sammartini duett plokkflöötidele. Seda esitust saatis samuti orel. Esitus oli meloodiline, hüplev. Kontsert oli sellega alles poole peal. Kõige huvitavam oli veel ees. Kõlas Johann Sebastian Bachi kaks menuetti flöödi,oreli ning viola da gambale saatel. Nende pillide kõla koos oli suurepärane. Rütmika oli kiire ning kohati ka rahulik. Peale seda esitust kõlas uuest Georg Philipp Telemanni palad viola de gambale, aga seekord oli neid 3.
Lapsepõlv ja õpingud, Isa õpetas väga varakult kompositsioonitehnika põhialuseid. kontsertreisid Kirjutas muusikat, esines Pariisis, Londonis, Viinis ja Itaalias (1763- 1773) Tööaastad, 1769. aastal- asekontsertmeister. Salzburg (1773-1781). Viin (1781- loominguperioodid 1791) Isiklik elu Reisis väiksena ringi, oli tihti haige, koolis ei käinud, esines palju. Muusikalised Johann Christian Bach, Sammartini, Paisiello, Giovanni Battista eeskujud ja mõjutajad Martini, Haydn. Looming (žanrid ja Oratoorium „Loomine,“ „Aastaajad.“ näited) Missad. Intermeedium „Apollo ja Hyacinthus.“ Motetid. Ooperid „Figaro pulm,“ „Võluflööt,“ „Don Giovanni.“ Sümfoonia- g-moll, a-duur , „Pariisi sümfoonia .“ Laulumäng „Haaremi rööv,“ „Teatri direktor.“
laule ja dialooge. Reformimist vajas aga ka tõsine ooper. Juba Händel püüdis 18.sajandi teisel veerandil muuta opera seriat lavaliselt dünaamilisemaks. Tema käe läbi tuli ooperisse uusi vokaalvorme, julgemalt sekkusid orkester ja koor. Tõeliseks tõsise ooperi reformijaks sai aga Christoph Willibald Gluck (1714-1787). Tihtipeale "neljandaks viini klassikuks" nimetatav Gluck on pärit Lõuna-Saksamaalt, õppinud Praha ülikoolis ja hiljem Itaalias Sammartini juures; seal tutvus itaalia ooperiga ja lõi ka ise teoseid napoli stiilis. Londonis kohtus ka Händeliga, kes küll tema heliloojavõimetest üpris sapiselt rääkis. 1750.a-te alguseks oli siiski juba tunnustatud ooperikomponist ja alates 1754.aastast saab temast Viinis õukonnaooperi juht. Oma tõelise stiili leidis Gluck 1760-ndatel, mil kohtus poeedi ja libretisti Calzabigiga. Nende koostöös
Uue muusikastiili õpetuslikuks aluseks saidi uudne hormooniakäsitlus, mille rajas prantsuse helilooja Jean-Philippe Rameau oma ,,Harmooniatraktaadiga" (1722). Uues stiilis instrumentaalmuusika sai alguse Itaaliast. Domenico Scarlatti (1685-1757) kirjutas 555 klavessiinisonaati. Need valmistasid ette klassikalise sonaadivormi, kogu klassikalis-romantilise ajastu tähtsaima vormipõhimõtte kujunemist. Giovanni Battista Sammartini (1700-1775) kirjutas esimesena varaklassikalisi sümfooniaid, 3-4 lühikesest osast koosnevaid orkestriteoseid, mille eeskujuks oli itaalia ooperimäng. Samalaadseid sümfooniaid kirjutas ka Johann Sebastian Bachi noorim poeg Johann Christian (1735-1782), kes oli ka edukas ooperilaulja. Varaklassikalisele orkestrimuusikale on iseloomulik hoogne ja pulseeriv rütmika ning lihtne harmoonia. Tavalised on mitme teema kasutamine ja järsud karakterikontrastid teemade vahel avalõik
efektirohke kirjaviis. Klassikaline orkestratsioon (klarnetid, metsasarved). Aegamisi loobuti generaalbassist ,klavesiin muutus orkestris ülearuseks. Klassikalise sonaadivormi areng sümfoonias. Stamitzil suur mõju Haydnile ja Mozartile, nagu ka prantsuse muusikale. Teosed: 50 sümfooniat, u. 100 orkestritriot, kammermuusikat. C.W.Gluck (1714- 1787) on ooperiajaloos tuntud reformaatorina. Sündinud Baieris, noorus Böömimaal, Viin, Milanos Sammartini õpilanne, esimene edu ooperis, London, rändtrupi kapellmeister, Kopenhagen. Peale enam kui 30 ooperit koostöö Viinis libretist Calzabigiga, (Orfeo ed Euridice 1762) .Tegutses palju aastaid Pariisis (prantsuse versioon Orfeost). Vihane võitlus itaalia ooperi pooldajatega. Reformooperites alates Orfeost antiikainestik, igavese maksvusega traagiline konflikt trafaretsete tüüpidega intriigooperi asemel. Taotleb dramaatilist ühtsust.
annaabi.ee 
