Maa: 1 (Kuu) Marss: 2 (Phobos) Jupiter: 63 (Ganymedes) Saturn: 62 (Titan) Uraan: 27 (Titania) Neptuun: 13 (Triton) Pluto: 3 (Charon) Merkuuril ja Veenusel kaaslased puuduvad. Nimetuste andmine Planeetide nimed tulevad Vanarooma jumalate järgi. Nende kaaslased saavad nimed Vana- Kreeka/Vana-Rooma mütoloogia tegelaste, Jumalate või William Shakespeare'i näidendite tegelaste järgi. Kaaslasi, mille pöörlemissuund on sama, mis nende planeedil, nimet. samasuunalisteks/regulaarseteks. Enamus suurtest kaaslastest on regulaarsed (v.a Triton). Kaaslasi, mille pöörlemissuund on vastasuunaline nende planeedi omale, nimet. vastassuunalisteks/ebaregulaarseteks. Enamus väikestest kaaslastest on ebaregulaarsed. Regulaarsed kuud on alati oma planeedi poole sama poolega ehk kinnitunud. ( Hyperion, Saturni kuu on ainus erand) Ebaregulaarsed kuud ei kinnitu. Maa kaaslane - Kuu Click to edit Master text styles Second level
sihifunktsiooni kordajateks, kusjuures maksimum muutub miinimumiks või vastupidi. 3. Algülesande ja duaalse ülesande kitsenduste süsteemi maatriksid on teineteise suhtes transponeeritud, Kusjuures võrratuste märgid muutuvad vastupidisteks. 4. Juhul kui algülesandes esinevad mõlemasuunalised võrratused, siis enne duaalse ülesande koostamist muudetakse võrratused samasuunalisteks: ,,max" ülesande korral ,, " ja ,,min" ülesande korral ,, ". Duaalsuse põhiteoreem: Kui ühel ülesannetest alg- või duaalsel on olemas optimaalne lahend, siis on see olemas ka teisel ülesandel, kusjuures optimaalsete lahendite korral on sihifunktsioonide väärtused võrdsed: ckxk = biyi. Näide 1: Koostada antud ülesandele duaalne ülesanne ja lahendada mõlemad ülesanded graafiliselt. f(x) = 10x1 + 10x2 (max) 2 x1 + 3 x 2 60 2 x1 + x 2 40 x k 0.
ja vastupidi; algülesande vabaliikmed on duaalse ülesande sihifunktsiooni kordajateks, kusjuures maksimum muutub miinimumiks või vastupidi. 3. Algülesande ja duaalse ülesande kitsenduste süsteemi maatriksid on teineteise suhtes transponeeritud, Kusjuures võrratuste märgid muutuvad vastupidisteks. 4. Juhul kui algülesandes esinevad mõlemasuunalised võrratused, siis enne duaalse ülesande koostamist muudetakse võrratused samasuunalisteks: ,,max" ülesande korral ,, " ja ,,min" ülesande korral ,, ". Duaalsuse põhiteoreem: Kui ühel ülesannetest alg- või duaalsel on olemas optimaalne lahend, siis on see olemas ka teisel ülesandel, kusjuures optimaalsete lahendite korral on sihifunktsioonide väärtused võrdsed: ckxk = biyi. Näide 1: Koostada antud ülesandele duaalne ülesanne ja lahendada mõlemad ülesanded graafiliselt. f(x) = 10x1 + 10x2 (max) 2 x1 + 3x 2 60 2 x1 + x 2 40 x k 0. Näide 2:
lihaskiud otse periostile. Pikkadel lihastel nimetatakse keskmist paksenenud osa kõhuks, algusosa peaks ja lõpuosa sabaks. 19. Lihaste jaotus (liht- ja sulgjad lihased) Lihasekiudude erinevate seostusviiside alusel kõõlustega jaotatakse lihsaed liht- ehk dünaamilisteks lihasteks ja sulgjateks ehk statodünaamilisteks lihasteks. Dünaamilistes lihastes kulgevad lihaskiud paralleelselt lihase pikiteljega ning otstes lähevad üle samasuunalisteks kõõluskiududeks. Statodünaamilistes lihastes paiknevad lihaskiud pikitelje suhtes põiki ning jagunevad poolsulgjateks, sulgjateks, kahelisulgjateks ja mitmelisulgjateks lihasteks. Poolsulgjatel lihastel kinnituvad kõõlused lihase kõhu välispinnale. Sulgjal lihasel tungib kõõlus lihasesse ja temale kinnituvad terava nurga alt lihasekiud. Kaheli- ja mitmetisulgjates lihastes lihasesisene kõõlus hargneb. Lihase jõud oleneb lihasekiudude arvust ning kontraktsioonivõime kiudude
13.3. Suunatud lõikude hulk Definitsioon 13.13 Vabavektori x E pikkuseks nimetatakse seotud vektori AB x pikkust |AB|. Tähistame |x|. Definitsioon 13.14 Vabavektoreid x, y E nimetame kollineaarseteks, kui nende vek- torite moodustajad on kollineaarsed ehk AB A B . Tähistame x y. Definitsioon 13.15 Vabavektoreid x, y E nimetame samasuunalisteks (vastassuunalisteks), kui nende vektorite moodustajad on sa- masuunalised (vastassuunalised) ehk AB A B (AB A B ). Tähistame x y (x y). Definitsioon 13.16 Vektorite a, b E summaks nimetatakse vektorit c E: c = a + b, mille alguspunkt langeb kokku vektori a alguspunktiga ja lõpp-punkt vektori b lõpp-punktiga eeldusel, et vektor b on rakendatud vektori a lõpp-punkti. Definitsioon 13.17
annaabi.ee 
