Rannikumadalikku eraldab siin lavamaast Põhja-Eesti pank. Pangalt laskuvail jõgedel ja ojadel on neli maalilist juga: Joaveski, Nõmmeveski, Turjekeldri ja Vasaristi. Järvedest on tuntumad Viitna, Käsmu, Kahala ja Udriku. 70% rahvuspargi maadest on metsade ning 9% soode all. Loodusmaastikus on rohkesti nõmme- ja palumännikuid, siin on unikaalsed loopealsed ja paekalda nõlvade laialehelised pangametsad, jõeorgude salukuusikud, pangapealsed lookuusikud ning mitmesuguses arenguastmes taimkattega kivised rannamaad. Mitmel pool Lahemaal võib näha haruldasi taimeliike (mets-kuukress, vesi- lobeelia, raudtarn, hall käpp). Lahemaa rahvuspark oli ka euroopa naaritsale soodsaks elukohaks, siia jääb Eesti ainus ebapärlikarbi leiukoht. Lisaks kaunitele loodusmaastikele on Lahemaal rohkesti kaitstavaid ajaloo-, kultuuri- ja arhitektuuriobjekte. Tähelepanuväärsed on Muuksi linnamägi; Muuksi, Uuri, Võhma ja
Sööb nii taimset kui ka loomset toitu. Suvel toitub rohttaimede lehtedest, seemnetest, selgrootutest ja marjadest aga talvel lehtpuu pungadest. Laanepüü on monogaamne liik, paarid moodustuvad kas kevadel või sügisel. Valdavalt ikka kevadel. Haub ainult emaslind. Pesa asub maapinnal lohus või puu otsas vanades viupesades. Muneb kuni 15 muna. Pojad on pesahülgajad. Kuulub kolmandasse kategooriasse. Peoleo: Levinud üle kogu Eesti. Elupaigaks on lehtmetsad, puisniidud, lehtpuudega salukuusikud, suured pargid ning kuivad valgusrikkad männikud. Elutseb ja rändab paariti. On päevase eluviisiga. Eestis on rändlind, saabub meile mai keskel. Lahkub tavaliselt juba augusti keskel. Talvitub Lõuna-Aafrikas ning Aafrika troopilises osas. On putuktoiduline, kuid suve teisel poolel sööb ka marju. Pesa asub maapinnast 16 meetri kõrgusel. Pessa munetakse 3 kuni 5 muna. Keskmine eluiga on 1,2 kuni 1,6 aastat ning maksimaalne eluiga on 14 aasat 10 kuud. Pole looduskaitse all.
seda eriti Kersalu ja Põllküla piirkonnas. Taimkate Pakri poolsaare saatus on eriline, sest traditsiooniline maakasutus katkestati siin üle poole sajandi tagasi : hävisid külad ja hooned, kadusid põllumaad. Asemele kerkisid sõjalise otstarbega ehitised. Pakri maastikuline eripära seisneb aluspõhja reljeefist ja õhukesest pinnakattest. Aluspõhja lubjakive katavad õhukesed huumusrikkad loomullad – rendsiinad. Looduslikult kasvasid siin kunagi lootammikud ja salukuusikud. Sajandite vältel asendusid need põllu-,heina – ja karjamaadega. Kujunesid puisniidud ja looniidud. Praegu on suurimad alad looniitude all, eriti paekalda lähedal. Metsadest on levinud salu – ja loometsad, aga ka pohla – ja mustika - männikud. Loometsades kasvad palju orhideelisi – kärbesõis (Ophrys insectifera) ja balti sõrmkäpp (Daactylorhiza baltica). Loometsade omapäraks on hästi rikkalikult kasvav laialeheline neiuvaip (Epipactis helleborine). Pakri poolsaare
sulestikuga lindude maailma, kus tema sugulased kõik elutsevadki. Isalinnu keha on säravkollane, saba ja tiivad mustad. Emaslind on vähema kontrastsusega: seljaosa rohekaskollane, tiivad tumehallid, saba pruun ja alapoole sulestik valkjas ning kaetud peente pikitriipudega. Mõlemast soost peoleodel on ereroosa nokk. Peoleo lend sarnaneb oma sügavate kaartega rähnide omale. Peoleo elupaigaks on lehtmetsad, puisniidud, lehtpuudega salukuusikud, suured pargid ning kuivad valgusrikkad männikud. Kuigi tegutseb peamiselt puude võrades, vajab oma tegevuspiirkonnas avarust ja valgusküllust. Maapinnale laskub ainult pesamaterjali või toidu järele. Lennates on osav ja püüab putukaid ka õhust. Pereelu. Tavaliselt jõuavad isalinnud kohale enne emalinde. Kuna peoleodel on isaslinde reeglina arvuliselt rohkem, siis emalindude saabudes hakatakse neid kuni
madalsooniitude kui ka -metsade rohkus, mis loob väga mitmekesise maastikupildi. (EE, 2011). Taimkatte kaardistamisel eristati 26 üksust. Valdavalt salumetsad (33%), edasi liigivaesed madalsooniidud (16,9%), laanemetsad (16,4%), kõdusoometsad (7,5%), madalsoometsad (6,6%). Ülejäänud üksuste osa on enamasti alla 1%. (Miksike. Stepanova, 2015). Moreenil kujunenud muldadel kasvavad kõrgendike lagedel ja nõlvadel valdavalt kõrgetootlikud salumetsad: salukuusikud ja -kaasikud, segametsad (kuusk, kask, haab, lepp, tamm, saar, pärn). Deluviaalsetel aladel leidub rohkem hall-lepikuid. Liivikute leetunud ja leetmuldadel kasvavad peamiselt palumännikud, mis moodustavad Otepää kõrgustiku suurima metsalaama (EE, 2011). Otepää madalsoo taimestik on üsna liigivaene. Soodes torkab silma käpaliste rohkus, üksikud sookased ja pajupõõsad. Enam-vähem looduslikena püsinud tarnasoodes on
Anemoniin ärritab nahka, seda omadust on vanasti kasutatud vaenlastele ebameeldivuste tekitamiseks. Näiteks hõõruti taimemahlaga vastumeelsete inimeste kindaid, parukaid, riideid. Viljadest saab musta värvi. SALU-TÄHTHEIN Stellaria nemorum. Nimest: Stellaria tähekujuline (õied meenutavad tähti), nemorum salumetsas (tammikus) kasvav. Sugukond nelgilised. Kasvukoht: niisked ja varjulised laialehised metsad, salukuusikud, jõgede kalda- võsastikud. Eelistab savikat huumusrikast pinnast; moodustab sageli kogumikke. Salu-tähthein on mitmeastane, peenikese risoomiga ja nõrga varrega taim. Varsi on üks, 25-60 cm pikk, lamav või tõusev, ülemises osas harunenud, näärme-karvane. Lehed munajassüdajad, 3-8 cm pikad, 2-4 cm laiad, ripsmelise servaga. Alumised lehed pikarootsulised, ülemised väiksemad ja rootsutud. Õied valged, 1,5-2 cm
annaabi.ee 
