Piiskop oli ellujäämise nimel sunnitud Vahurile maalapi andma, kuna Vahur seda nõudis. Saades selle maalapi ei soovinud Vahur seal aga põldu harida. Temale meeldis pigem metsas ringi rännata ja jahti pidada. See näitab tema ükskõiksust tuleviku suhtes. Vahur oli juba vanaks jäänud ning pärast tema surma hakkas talus ehitamine pihta. Vahuri poeg Tambet oli töökam ja võttis tallu ka sulaseid. Tambet tegutses teisiti kui ta isa. Vahur oli öelnud, et Tambet hoiaks sakstest eemal, kui seda ta ei teinud. Ta hakkas hoopis sõbrustama sakstega, nende keelt õppima, ning oma poja Jaanuse pani Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tambet sai sõbraks Lodijärve mõisa isanda Konrad Raupeniga. Vahur: ,,Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk kael, kitsad õlad ja lahjad puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks
kõrgemale tõusta. Need eestlased, kes olid mõisnikud, kuid ka haritlased, vaimulikud, kaupmehed, saksastusid kiiresti. Eestlased, elades omal maal ja olles ometigi paremad lihtsatest sakslastest, tehti alamast alamaks ühiskonnaklassiks. Sakslased takistasid eestlaste tõusu ühiskonnas ja pärssisid igati nende võimalusi pääsemaks kõrgematele positsioonidele. Võimalust ühiskonnaklasside vahel tõusta polnud. Eestlased jäid talupoegadeks ja sakstest mõisahärrade töölisteks. Esialgu tunnistasid vallutajad eestlaste isiklikku vabadust ja õigust pärilikule maakasutusele. Hiljem kinnistati eestlased nende maa-alade külge, kus nad pidid tööd tegema ja millel elamise eest pidid nad kandma viljakümnist või hinnust. Algselt läks see tulu kristlastelt kiriku ülalpidamiseks. Talupoegade kohustuseks sai sõjateenistusse astumine. Nad pidid sõja korral kaitsma mõisahärrasid. Muistne vabadusvõitlus muutis eestlaste olusid ja elu palju
samastada) Külakirjandus kui mõiste levinud kogu euroopas, ei olnud eripärane Eestile. Kitzberg ,,Külajutud" kogumik 1915. Küla 1. Romanitiline 2. Realistlik 3. Sümbolistlik(20. Saj algus), ekspressionistlik (Tuglas, Jaan Oks). Esimesena kasutas külatemaatikat Jannsen (ei tohiks liialdada religiossusega, propageeris edasipüüdlikkust ja korralikkust). (NB: Tõnu Õnnepalu Klaasveranda baltisaksa vaade 20. Saj I pooles ,,Kõik me oleme pärit sakstest, mõisast" sakslased oluline osa meie identiteedi vormimisest, geenid ja vaated segunevad) Külapildi loomise viise (enamasti paralleelsed) : 1)vastandus (mõis vs küla, pimedus vs valgus, kehv põld vs vohav loodus, kultuur vs loodus) 2)hübriidus -ressentiment ehk vimm indiviidi tasandil, eraldatakse mõisast, ollakse vastu (Võllamäe Päärn Mahtra Sõjas, kulmineerub rahutustega, vastuhakuga. Kirjanikud võimendavad väga hõõrdumist ja maailmade erinevust.
paar kuud hiljem oma armastatud mehe järel hauda. Ka Tambeti naine suri kähe aasta pärast. Tambet oli agar ning väle mees, kes liikumist ja varakuhjamist armastas, kuid isamaa õnnetusest suuremat ei hoolinud. Ta ostis veel kolm noort sulast, ehitas kena ruumika elumaja kõrvaliste hoonetega, piiras õue palkseintega ja istutas aia väljapoole seinu. Parajal köhal, elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega täieks saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Vahuri viimse manitsuse unustas ta hoopis. Aga Jaanus pidas seda meeles. Sest üksikud 14
Minuga räägib ta ainult võõrast keelt, sest ta oli enne mõisavalitseja siin ja Venemaal, tönkab sellepärast deutsch und russisch. Onul on nimelt omad plaanid. Tema ütleb: ,,Iga matski peaks saksa keele kätte õppima. nii et saksad lõpuks arugi ei saa, kes mats ja kes saks. Kui siis matsi tütred lähevad saksa poistele ja matsi poisid kosivad saksa preilid, siis tuleb veresegamine ja meie kuum isamaaline veri muudab ka sakste vere isamaaliseks, nii et sakstest saavad eesti isamaalased. Niisugune on onu isamaaline plaan, kui ta räägib minuga saksa keelt. Aga mina ütlen talle alati, et kuis ma siis saan alati saksa keelt rääkida, kui mul pole alati raha ja kui ma pean elama seal, kus ma praegu elan. Ütle nüüd isegi, kuis peaks ma sinuga saksa keelt rääkima, kui sa seda keelt ei mõista ja kui ma söön ainult sealiha ja hapu kapsaid? Sellepärast ütlen ma onule: ,,Anna raha või ma räägin eesti keelt edasi, olen sunnitud rääkima
annaabi.ee 
