Hiljem 1988 kui betti alver kirjutas ,,Üle aegade assamallat" siis ta muutis oleandrit suuresti. «Kapten Oleander», millest on töötluses alles jäänud vaid põhisõrestik. Olgu siin võrdluseks lõik poeemi algusosast. Öel kui vanasarvik, kohmakas kui hüljes, hiiglaturi vimman, põsil pussihaavad. Vasak silm, kun peatub, puurib oherdina, parem pudelig_a löödi välja Jaavan. Norskab -- kõmisevad laevaküljed, ärkab -- ropul kombel sajatab ja praalib, vihan sütib -- saadab kerre tina, prassib -- paiskab pahupidi pool kvartaali. Kardet iga laiuskraadi linnan, lähen, pole kuski pikka püsi Oleandril -- tema seltsimeheks sügistorm Kap Hornil, koduks kõik maailma saared, veed ja mandrid. Merel mere õigus, merel mere kohus. Ilma kodumaata kapten Oleandril jalad pandi kett briti praamil, randmed raudu Jaaval, juuksed põlesid Jamaikal, parem silm sai paugu, juhtus mõnda muudki Okinawal. Ilma eluloota kapten Oleandril
kus kahel tasapinnal kulges elu. Üks - haigus, vaesus, täitumatud kavad. Ja teine - taltumatu kujutelu. Autobiograafia Laps olin, kui möödus sõjakolin. Nooruk olin, kui tuli traktorikolin. Mees olin, kui algas sõnakolin. Kolin kolina järgi. Saadaks põrgu kogu värgi, aga hing on luulehaige. PILLAPALLA PLATS Kaob pilve nii soojus kui kuma. Hookaupa akna all lõhnab roos. Öökull asutab huikama ettekuulutamishoos. Silmis hirmukahm, ebausklik sajatab. Ülemistes registrites ööbik toomepuul lajatab: too piits! too piits! Esimene luuletus räägib minu arvates ta enda noorpõlvest, kus tal oli raske. Teises luuletuses autor lähtub oma autobiograafiast (eluloost)- sündis pärast sõda, õppis traktoristiks ja temast sai ka diplomeeritud kirjanik. Hingelt oli luuletaja.Kolmanda luuletuse motiiviks on loodus, lillelõhn ja suveõhtu linnulaul. Mulle meeldivad need luuletused kuna neist on väga lihtne aru saada. Kõige rohkem meeldib
tema sarnaseks. Aga ta ei teinud nii. Vastupidi, Peerist sai üsnagi oma isa sarnane. Nähtavasti on nad ka sarnaste iseloomudega, peale selle et nad lähisugulased on. Suhteliselt valesti käitub minu arvates ka Peer Gyndi ema Ase. Tema käitumine ja suhtumine on väga inimlik, kuid siiski äärmiselt vale. Nimelt lubab ta Peeril niivõrd kohatult käituda. Samamoodi lubas ta endaga käituda ka Jon Gyndil. Ase küll ähvardab ja sajatab, kuid ta ei tee midagi, et oma sõna maksma panna- nii mehe kui pojaga. Ta tunnistab küll oma vigu: " Üks pruugib viina (on Gynt) , teist lohutab vale (Ase Gynt)." kuid samas jääb ta vaid sõnade tasemele. Ta ei tee midagi, et olukorda paranda, ainult räägib. Kuigi ta ütleb Peerile kohe raamatu alguses, heidab ema Peerile ette, et too midagi ei tee: " Siin sa aeled
Siis hakati pidutsema, et mõõga müüki tähistada. Kõik olid õllest arust ära. Kalevipoeg hakkas joogise peaga kiitlema, kuidas ta saare piigaga patustanud. Sepa vanem poeg ei luba neidu narritada ja oma kerget meelt kiita. Kalevipoeg kiitleb aina edasi. Tõusis taplus, kus Kalevipoeg haarab mõõga ja sepa pojal pea maha lööb. Kui vennad tahavad kätte maksta, lubab Kalevipoeg nad kõik surmata. Sepp loobub kättemaksust ja jätab selle jumalate hooleks. Sepp sajatab ja neab mõõga ära: selle kandja peab surema omaenda sõjariista läbi. Kalevipoeg, veel joobnud, lahkub sepa talust ja heidab väsimust puhkama. Saare taadi jaeide õuel kasvas tamm nii suureks, et varjas taeva. Taat tamme raiujaid ei leidnud. Kodus näitas eit kotka tiiva alt leitud mehikest, kes lubas tamme raiuda, kui ta kütkeist päästetakse. Õuel hakkab mees sirguma ja kasvab mitme sülla ( süld erinevates maades erinev umbes 1,8 m ) kõrguseks. Ta raiub tamme maha
» Abtiss naeris lüidalt ja käisevalt. «Vahest annad nü ud ka oma peigmehe toreda nime teada?» Agnes jä vait. «Ma nän kurvastusega, et sa ikka veel kangekaelne oled,» üles abtiss auliselt pead vangutades. «Mille üe sa uhkustad, türuk? Loodad sa ikka veel isa peale, kes sind pö orases helduses üeliiga on hellitanud, enesele vitsaks kasvatanud? Kuule siis: sinu isa on vilets kerjaja, keda mina edaspidi armust pean toitma. Tema vannub ja sajatab sind, sest oma sõakuulmatu olekuga oled sa teda ja ennast õnetuks teinud. Oleksid sa Risbiteri vastu võnud, siis ei pruugiks su vaene isa nü ud kerjakotti käda. Õnetus ja sinu patud on tema vaimu pimestanud, ta annaks sulle vahest veelgi andeks, kui sa kavala kassimeelitu-sega temale läeneksid. Seda ei tohi südida, muidu käks viimne õgus maailmast. Teie peate üsikult oma pattude nuhtlust kandma. Teda on jumal käistanud ja mina --tahan sind karistada.
annaabi.ee 
