Illokutiivsed kõneaktid Iga kõneakt on seotud sotsiaalse staatusega. Euroopalikus kontekstis arvatakse, et assertiivseid, komissivsei ja ka ekspressivseid kõneakte võib sooritada igaüks. Kuid see on vale. Sa teatad, et väljas sajab lund, aga kes sa selline oled, et sa siin teatad, et väljas sajab lund. · Illokutiivne jõud · Illokutiivsed eesmärgid o Assertiivne ja assertiivid (teatan, ütlen) teatan, et täna sajab lund täna sajabki lund. (Põrand on must!) Assertiivsed ütlused on primaarsed. o Komissiivne ja komissivid (luban, tõotan) meil on mingi olukord maailmas, mis meid ei rahulda ja me tahame seda muuta. Ütleja võtab endale mingi kohustse. (Luban põrandad puhtaks pesta) o Direktiivne(!) teine isik lubab midagi Pese põran puhtaks! võib olla otsene käsk (kuulutan välja vms) või käskiv kõneviis. N: pole ainult käsk, ,,Palun
Teaduslikud teadmised moodustavad süsteemi st teadlased püüavad luua teooriaid, mis ühendaksid võimalikult palju teadmisi mingi valdkonna kohta. Tänapäeval liigitatakse teadusi formaalseteks (n. Eukleidese geomeetria, hulgateoori, aritmeetika) ja empiirilisteks (n. Newtoni mehaanika, Darwini evolutsiooniteooria). Teaduslik teadmine sõnastatakse täpselt. 14. Milles seisneb nn vihmanäide põhjusliku teadmisteooria vastu? Vihmanäide: Oletagem, et ma usun, et vihma sajab, ja sajabki ning minu uskumus on põhjustatud vihmast. Kujutlegem nüüd, et minu teadmata on katusele paigaldatud isolatsioonikiht, mis summutab vihma heli. Niiskus lühistab ühe juhtme ja käivitab magnetofoni, milles täiesti juhuslikult on sees lint vihmaplaginaga. Seega põhjustab vihm heli, mille alusel ma usun, et sajab (nagu asi tegelikult ka on). Kõik tingimused, sh ka põhjuslikud, on rahuldatud aga kas ma ikka tean, et vihma sajab? Ei tea!!! Sest ei saa olla teadmist üldistest väidetest
Pakkus täiendust. Alvin I. Goldman tegi ettepaneku: S teab, et p, siis ja ainult siis kui: p on tõene S usub et p S on õigustatud uskuma, et p p põhjustab S-i uskumuse, et p 14. Milles seisneb nn vihmanäide põhjusliku teadmisteooria vastu? Selles analüüsis on uskumus ->subjekti->proportsiooni vaheline seos; tõesus->proportsiooni ja fakti vaheline seos; põhjustamine->fakti ja subjekti vaheline seos. Kui ma usun, et viham sajab ja sajabki ning minu uskumeus on põhjustatud vihmast, mille kohta minu uskumus käib. Kõik tingimused on täidetud, sealhulgas ka põhjuslikkusetingimus, kuid kas see inimene ka tõesti teab, et vihma sajab? Tekib küsimus, kuidas välistada uskumuse õigustusest juhuslikkust, et saaks rääkida teadmisest. N. arvan, et sajab, sest kuulen pladinat, aga samas on kogemata keegi käivitanud plaadi vee pladinaga
kohta. Võtame näiteks süllogismi „Kui vihma sajab, siis on tänav märg. Tänav on märg. Järelikult sajab vihma”. Tingiv eeldus väidab, et vihmasajuga kaasneb see, et tänav on märg. Kategooriline eeldus väidab, et tänav ongi märg. Kas neist eeldustest tuleneb paratamatult, et vihma sadas? Ei, sest esimene eeldus ei väida, et vihma sajab, vaid väidab selle kohta, mis juhtub, kui vihma sajab. Tänav võib märjaks saada erinevatel asjaoludel. Võib-olla sajabki vihma, aga võib-olla hoopis ujutas selle korraks üle jõgi või sõidab sellel kastmisauto. Siin on oluline, et tingiv eeldus määrab paratamatult, mis juhtub tagajärjega, kui alus on tõene, ent ei ütle, mis juhtub alusega siis, kui tagajärg on tõene. Kahe eelduse tõesus ei taga, et tõene on ka tingiva eelduse alus, mis on samas ka süllogismi lõppjäreldus. Kuna eelduste tõesus ei taga süllogismi lõppjärelduse tõesust, siis see süllogism ei kehti.
kohta. Võtame näiteks süllogismi ,,Kui vihma sajab, siis on tänav märg. Tänav on märg. Järelikult sajab vihma". Tingiv eeldus väidab, et vihmasajuga kaasneb see, et tänav on märg. Kategooriline eeldus väidab, et tänav ongi märg. Kas neist eeldustest tuleneb paratamatult, et vihma sadas? Ei, sest esimene eeldus ei väida, et vihma sajab, vaid väidab selle kohta, mis juhtub, kui vihma sajab. Tänav võib märjaks saada erinevatel asjaoludel. Võib-olla sajabki vihma, aga võib-olla hoopis ujutas selle korraks üle jõgi või sõidab sellel kastmisauto. Siin on oluline, et tingiv eeldus määrab paratamatult, mis juhtub tagajärjega, kui alus on tõene, ent ei ütle, mis juhtub alusega siis, kui tagajärg on tõene. Kahe eelduse tõesus ei taga, et tõene on ka tingiva eelduse alus, mis on samas ka süllogismi lõppjäreldus. Kuna eelduste tõesus ei taga süllogismi lõppjärelduse tõesust, siis see süllogism ei kehti.
annaabi.ee 
