teda enda küljest lahti. Seda kõike sellepärast, et tegutsemine on Petsorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Nende lihtsad ja primitiivsed püüdlused teda ei rahulda, ent võimalust pühendada ennast suurejoonelistele tegevustele, milleks Petsorin endas jaksu tunneb, tal ei ole. ,,Mu auahnus on olude poolt allasurutud," ütleb ta. Iseennast kulutades mässib Petsorin end seetõttu võõrastesse asjadesse, sekkub võõrastesse saatustesse, tungib võõraste ellu ja rikub võõraste õnne. Petsorin ei suuda teha seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mida hingepõhjas täiesti tarbetuks peab. Sellepärast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik- see näitab sisemist külmust. Petsorini suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süzeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned
teda enda küljest lahti. Seda kõike sellepärast, et tegutsemine on Petsorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Nende lihtsad ja primitiivsed püüdlused teda ei rahulda, ent võimalust pühendada ennast suurejoonelistele tegevustele, milleks Petsorin endas jaksu tunneb, tal ei ole. ,,Mu auahnus on olude poolt allasurutud," ütleb ta. Iseennast kulutades mässib Petsorin end seetõttu võõrastesse asjadesse, sekkub võõrastesse saatustesse, tungib võõraste ellu ja rikub võõraste õnne. Petsorin ei suuda teha seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mida hingepõhjas täiesti tarbetuks peab. Sellepärast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik- see näitab sisemist külmust. Petsorini suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süzeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned
keeruka ja vastuolulise karakteri. Petsorin kui "meie aja kangelane", kui sugupõlve koondportree, on oma ajastu nähtus. Tema ellusuhtumist on kujundanud paljud ajastule iliupilised mõjutegurid. Selles mõttes on Petsorini karakter saatuslik ja tema pahed pole ainult ta süü, vaid ka tema häda ja õnnetus. Tegutsemine on Petsorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Iseennast kulutades sekkub Petsorin võõrastesse saatustesse, tungib võõrasse ellu ja rikub võõrast anne. Ta ei suuda teha seda, mida nõuab süda, ja teeb seda, mida hinge põhjas peab täiesti tarbetuks. Selleparast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik -see varjab seesmist külmust. Pärast dekabristide ülestõusu oli ühiskondlik tegevus mõttetu ja seepärast jai ainukeseks valgusallikaks isiklik õnn. Petsorin suunabki kogu oma tegevusjanu armastusele. Tema suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku,
Seda kõike sellepärast, et tegutsemine on Petsorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Nende lihtsad ja primitiivsed püüdlused teda ei rahulda, ent võimalust pühendada ennast suurejoonelistele tegevustele, milleks Petsorin endas jaksu tunneb, tal ei ole. ,,Mu auahnus on olude poolt allasurutud," ütleb ta. Iseennast kulutades mässib Petsorin end seetõttu võõrastesse asjadesse, sekkub võõrastesse saatustesse, tungib võõraste ellu ja rikub võõraste õnne. Petsorin ei suuda teha seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mida hingepõhjas täiesti tarbetuks peab. Sellepärast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik- see näitab sisemist külmust. Petsorini suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süzeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned.
Seda kõike sellepärast, et tegutsemine on Petšorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Nende lihtsad ja primitiivsed püüdlused teda ei rahulda, ent võimalust pühendada ennast suurejoonelistele tegevustele, milleks Petšorin endas jaksu tunneb, tal ei ole. „Mu auahnus on olude poolt allasurutud,” ütleb ta. Iseennast kulutades mässib Petšorin end seetõttu võõrastesse asjadesse, sekkub võõrastesse saatustesse, tungib võõraste ellu ja rikub võõraste õnne. Petšorin ei suuda teha seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mida hingepõhjas täiesti tarbetuks peab. Sellepärast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik- see näitab sisemist külmust. Petšorini suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süžeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned
Seda kõike sellepärast, et tegutsemine on Petsorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Nende lihtsad ja primitiivsed püüdlused teda ei rahulda, ent võimalust pühendada ennast suurejoonelistele tegevustele, milleks Petsorin endas jaksu tunneb, tal ei ole. ,,Mu auahnus on olude poolt allasurutud," ütleb ta. Iseennast kulutades mässib Petsorin end seetõttu võõrastesse asjadesse, sekkub võõrastesse saatustesse, tungib võõraste ellu ja rikub võõraste õnne. Petsorin ei suuda teha seda, mis süda nõuab ja teeb seda, mida hingepõhjas täiesti tarbetuks peab. Sellepärast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik- see näitab sisemist külmust. Petsorini suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süzeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned.
annaabi.ee 
