Onegin". Ta armastas oma vabadust, kuid samas oli tal kombeks kurameerida naistega ja elada seltskonna elu. Jevgeni ihkas endale palju naisi korraga, isegi teiste meeste omasid. Kui Tatjana talle oma armastust avaldas, siis Onegin põlgas teda. Hiljem, kui Jevgeni temalt armastust palus, siis oli ta juba hiljaks jäänud kuna temast austavam mees, teda juba kosimas käinud. Lõpuks oli ta üksinda, mis ei tundunud talle enam vabadusena, vaid karmi saatusena. Sarnane mees oli ka Petsorin. Temagi kurameeris naistega ja ei tahtnud oma kunagisest naisest lahku öelda. Petsorinil mingeid plaane oma oma kunagise armukese Maryga polnud, aga ei suutnud samas ka leppida faktiga, et Grusnitski teda ihkab. Duellis Petsorini ja Grusnitski vahel saavutas ta edu, kuid südametunnistus Mary ees sundis teda lahkuma Pjatigorskist. Hiljem kohtas ta Belat, kes oli noor neiu. Tema südant Petsorin ei suutnud võluda, seega võttis ta kasutusse vanemad
ja eluteel kogutud kogemused võimaldavad paremini enda sisse näha ja seega ka kogu ümbritsevat maailma teise pilgu alt vaadata. Öö palees olid uksed, mille taga olid peidus vaimud, haigused ja sõjad. Kuid lapsed avavad kõik need ning ei kohku Öö ees, sest neil on vaja leida sinilind. Öö ei soovitanud lastel mingi hinna eest saatuse ust avada, kuid poiss võttis julguse kokku ja tegi seda. Ees seisid miljonid sinilinnud, kuna laps nägi oma saatusena sinilinnu leidmist. Kõik hakkasid hoolega kottide viisi linde korjama kuid kõik linnud surid valguse käes ning nad ei saaanud kätte seda õiget sinilindu, kes pidi lendama kõige kõrgemal. Tuleviku kuningriigis viibivad kõik sündimata lapsed oma leiutistega, mille nad maa peale kaasa toovad. Tyltyl kohtus ka oma sündimata õde, kes pidi endaga kaasa tooma ainult haigusi. Tuleviku kuningriigis on valitsevaks kõikvõimas Aeg, kelle käsutuses on kinkida või võtta elu. Ühegi inimese
Tegelased on tugevad isiksused igaüks omamoodi, kuigi paljuski näib, et nende tegutsemine on pime ja nad ei oska situatsiooni adekvaatselt ja mõistusepäraselt hinnata. See asjaolu tingib iga loo puhul teatava absurdsuse, mille Schaper oskab siiski usutavana mõjuma panna. Huvitava efekti tekitab surma-temaatika, mille Schaper lahendab iga loo lõpus erimoodi. Kohati võib näha selles ka autori absoluutse lõpetatuse saavutamise püüet. Seejuures ei käsitleta surma tegelase ebaõiglase saatusena, vaid seda on eos juba aktsepteeritud kui paratamatust. Schaper lahendab surmaküsimuse iga tegelase puhul erinevalt, kuid alati väärikalt, kujutamata seda üleliia suurejooneliselt. Gnidin jutustuses „Epitaaf patrioodile“ sureb oma au ja põhimõtteid kaitstes, loos „Maailma lõpp Hiiumaal“ kirjeldab autor tegelase loojakarja lahkumist äärmiselt ilmekalt järgmiste sõnadega: „Tema petrooleumilamp, mille
preestrinnasid. Rodini vesivärvides visandid paistavad samuti silma vaba ja elegantse voolavusega. 8 Calais' kodanikud Calais' kodanikud on üks tähtsamaid Euroopa monumentaalplastika teoseid 19 sajandil. Monumendis on jäädvustatud grupp patrioote, kes end kodulinna eest ohverdasid ja end vaenlasele pantvandiks andsid. Igaühes neist on erivetest temperamantidest hoolimata tunda üht ja sama tunnet, mis saatusena neil kõigil lasub. Raugas avaldub oma eluga lõpparve teinud inimese rahulik valmisolek. Dante Farinata ilmega habemetu mees vaatab, võti käes, eelseisvale katsumustele teatava põlgusega vastu. Kolmas on tõstnud käe ja pöördub kibedas kahtluses oma saatja poole, nagu päriks ta sellelt toimuva kohta selgitust. Viimane hoiab pead käte vahel, ta on täieliku meeleheite piiril. Calais' kodanikud 9
põgenejaks on don Giovanni koos oma koomilise ,,varju", teener Leporelloga. Ülejäänud tegelastel on hulk põhjusi don Giovannile kättemaksu soovida. Seda eriri donna Annal ja tema peigmehel don Ottaviol, sest ebavõrdses duellis on don Giovanni tapnud komtuuri, donna Anna raugast isa. Inimlik kättemaks, mis on koomilise lavataguse telg, ei suuda midagi don Giovanni vastu, kehastab romantilise deemonina elujanu ja meelelisust. Avastseenis surmatud komtuur jälitab aga peategelast tema saatusena ning tema kivikuju ilmub ooperi lõpul kõrgema kättemaksuna. Selles stseenis saavutab peategelane traagilise ülevuse oma väljakutses saatusele, milles ta lõpuni endaks jäädes hukkub. Mozarti viimane ooper ,,Võluflööt" tuli Viinis lavale napilt kümme nädalat helilooja surma. Selle tellis ääralinnateatrile Mozarti sõber Emanuel Schikaneder ja kirjutas ise ka muinasjututeemalise libreto. Lugu on täis vabamüürlaste sümboolikat: vastakuti on kaks
annaabi.ee 
