Vilju kasutatakse kondiitri- ja veinitööstuses. Läiklehist mahooniat on tore kasutada väikeaedades, pisematel haljasaladel grupiti või üksikpõõsana. Sobib nii pinnakattetaimeks kui madalaks hekiks. Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi. Sobib haljastuses eeskätt varjulisematesse kohtadesse pinnakattetaimena, üksikasetuses kui ka väikeste gruppidena. Külmakindel, saastekindel, talub kärpimist ja suudab kasvada ka väheviljakatel kasvukohtadel. Meil 9 kahjustab lehti kevadine päike, mistõttu tuleks istutada taimed poolvarjulistesse kasvukohtadesse, kuhu päike otse peale ei paista või kevadeks kinni katta. Lehti kasutatakse tihti lilleseadetes. Hea meetaim. Indiaanlased on taime kasutanud maovaevuste, verejooksude, silmahaiguste jm. tervisehädade korral. Abi on taimedest saadud ka kollapalaviku vastu
tumesinine ning vähestel liikidel söödav. Perekonnas 200 liiki (harilik, villane). Levinud Euroopas, Väike-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Kasutatakse haljastuses ja mõningad on ravimtaimed. Mõningate liikide vilju kasutatakse toiduks. Villane lodjapuu: Viburnum lantana Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrikast kuni Väike-Aasia. Eestisse sissetoodud. Suvehaljas, kuni 4m kõrguseks kasvav põõsas. Kasvukoha suhtes vähenõudlik, põua ja saastekindel. Valguslembene. Lehed ovaalsed, ümardunud kuni nõrgalt südaja alusega, ühtlaselt peensaagja servaga, alt tihedalt karvased, 6-12cm pikad. Õied õisikutes, valged kuni kollakasvalged, õitseb mais-juunis. Viljad 10mm pikad ovaalsed, punakasmustad marjad, valmivad oktoobris. Kasutatakse haljastuses. 37. Harilik lodjapuu Viburnum opulus Kasvab Euroopas, Põhja-Aafrikas ning Lääne-Siberis. Kodumaine liik. 3-4m kõrgune põõsas. Niiskem kasvukoht ja poolvari. Lehed laimunajad kuni
Taime välislaadi kirjeldus: püstine tugevasti hargnev põõsas Lehed: Lehed paksud, munajad kuni piklikmunajad, lehetipp lühidalt teritunud, leheserv tihedalt peensaagjas, pealt tumerohelised, paljad, alt hallikasviltjad, tihekarvane, kuivadel sügistel värvuvad lehed punakaiks Õied või õisikud: Õied võrsete tipuosas kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, valged kuni kollakasvalged Õitsemine: mai-juuni Liigi eritunnused: kiirekasvuline, saastekindel, põuakindel Kasvukoha nõuded: eelistab lubjarikast mulda ja avapäikest, kuid kasvab ka mujal (vähenõudlik) Kasutamine haljastuses: kasutatakse gruppidena või vabakujuliste hekkidena, maanteede kaitseribadesse, parkide põõsarindesse, metsaservadesse istutatuna Joonis 88. Villane lodjapuu ,,Jaroslava" (http://seemnemaailm.ee/eng/index.php?GID=6581) 92 Joonis 89. Villane lodjapuu 93 Sarapuu (Corylus)
IV-V. Viljad: umbes 1 cm läbimõõduga sinaka vahakirmega söödavad marjad. Vilju kasutatakse kondiitri- ja veinitööstuses, IX. Läiklehist mahooniat on tore kasutada väikeaedades, pisematel haljasaladel grupiti või üksikpõõsana. Sobib nii pinnakattetaimeks kui madalaks hekiks. Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi. Külmakindel, saastekindel, talub kärpimist ja suudab kasvada ka väheviljakatel kasvukohtadel. Meil kahjustab lehti kevadine päike, mistõttu tuleks istutada taimed poolvarjulistesse kasvukohtadesse, kuhu päike otse peale ei paista või kevadeks kinni katta. Lehti kasutatakse tihti lilleseadetes. Hea meetaim, andes mett kuni 44 kg hektari õitsvate taimede kohta. Indiaanlased on taime kasutanud maovaevuste, verejooksude, silmahaiguste jm. tervisehädade korral. Abi on taimedest saadud ka kollapalaviku vastu.
Mõned ka ravimtaimed. Viburnum lantana - Suvehaljas, kuni 4 m kõrguseks kasvav püstine tugevasti hargnev tumehallide okstega põõsas on pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Põhja-Aafrikast kuni Väike- Aasiani, kasvades valgusküllastel metsaservadel, võsastikes, kivistel nõlvadel, eelistades lubjarikkaid muldi. Eestis kultuuris sage ja haljastuses laialt kasutatud liik, sest on kiirekasvuline ja üsna vähenõudlik. On saastekindel ja väga põuakindel liik, eelistades lubjarikast mulda ja avapäikest. · Lehed ovaalsed kuni munajad, ümardunud kuni nõrgalt südaja alusega, ühtlaselt peensaagja servaga, alt helerohelised, tihedalt tähtkarvased, 6...12 cm pikad ja 4...9 cm laiad. · Õied: võrsete tipuosas kuni 10 cm läbimõõduga ebasarikjates õisikutes, valged kuni kollakasvalged, õitseb mais-juunis.
Vilju kasutatakse kondiitri- ja veinitööstuses, IX. Läiklehist mahooniat on tore kasutada väikeaedades, pisematel haljasaladel grupiti või üksikpõõsana. Sobib nii pinnakattetaimeks kui madalaks hekiks. Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi. Sobib haljastuses eeskätt varjulisematesse kohtadesse pinnakattetaimena, üksikasetuses kui ka väikeste gruppidena. Külmakindel, saastekindel, talub kärpimist ja suudab kasvada ka väheviljakatel kasvukohtadel. Meil kahjustab lehti kevadine päike, mistõttu tuleks istutada taimed poolvarjulistesse kasvukohtadesse, kuhu päike otse peale ei paista või kevadeks kinni katta. Lehti kasutatakse tihti lilleseadetes. Hea meetaim, andes mett kuni 44 kg hektari õitsvate taimede kohta. Indiaanlased on taime kasutanud maovaevuste, verejooksude, silmahaiguste jm. tervisehädade korral. Abi on taimedest saadud ka kollapalaviku vastu.
annaabi.ee 
