Allikad: Ehala M. 2001 Eesti keele struktuur. Tallinn Erelt M.1997 Eesti keele käsiraamat. Tallinn ENSV TA Keele ja kirjanduse instituut 1988 Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. 1.Köide 4.vihik, 3.Köide 1.vihik. Tallinn Raun A. 1982 Eesti keele etümoloogiline teatmik Maarjamaa kirjastus Vainola K 2003 Eesti slängi sõnaraamat Tallinn Õim A. 1993 Fraseoloogiasõnaraamat" Tallinn Leksikograafia. Eesti keele sõnastikud. Leksikograafia on sõnaraamatute tegemise õpetus. Eesti leksikograafia sai alguse 17. sajandil - 1637. aastal ilmus Heinrich Stahli ,,Anführung zu der Estnischen Sprach" . See on saksakeelne eesti keele käsiraamat, mis sisaldab saksa-eesti sõnastik( M.Erelt 1997:569). Sõnastik on sõnavarakogum, mis on vormistatud sõnaraamatuna. Kuna keeles on alati sõnu, mida osa kõnelejat ei tunne aga on vajalik, et inimesed üksteist õigesti aru saaksid, et seda võimaldada, koostatakse sõnaraamatud. Suured sõnaraamatud valmivad kollektiivs...
Ülevaade eesti keele uurimisest Kirjakeele arendamine. 1872. aastal asutati Eesti Kirjameeste Selts (EkmS), mille eesotsas oli Jakob Hurt, kes tegi Helsingi ülikoolis doktoritöö ne-liitelistest nimisõnadest. Eesti Kirjameeste Selts ühendas eesti haritlasi, tema ülesandeks oli eesti keele, rahvaluule ja hariduse arendamine ning ajaloo uurimine (senine peamiselt TÜ õppejõududest koosnev ÕES toimis saksakeelsena). Eesti korralduse poole pealt arendas EkmS eesti kirjakeelt: tekkis ühtne kirjakeel, toimus üleminek uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne. Ta ei soovitanud paralleelvo...
Kordamisküsimused 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märk = vorm + tähendus Märkide liigid: sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel, osutamisel) Allkeel e erinev keelekuju - mingi eriala, rühma või isiku keel (nt ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid ja isikukeeled e idiolektid) Formaalkeel - kunstlikult loodud keeled (tehiskeeled, rahvusvahelised abikeeled). Kasutusalad kitsapiirilised, ei saa kasutada ka tunnete väljendamiseks ega sotsiaalsete suhete loomiseks. Põhisümbolite arv on loomulike keeltega võrreldes väike ja nende väljendite tähendused täpsed. Iga homogeense ühiskonna keel on teatud taseme peegeldus selle rääkijate tegemistest ja maailmapildist. Aga kultuuri ja keele seos ei ole o...
ARVI TAVAST MARJU TAUKAR Mitmekeelne oskussuhtlus Tallinn 2013 Raamatu valmimist on finantseeritud riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu 2010” projektist EKKM09-134 „Eesti kirjakeel üld- ja erialasuhtluses” ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondist. Kaane kujundanud Kersti Tormis Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: Arvi Tavast, Marju Taukar, 2013 Trükitud raamatu ISBN 978-9985-68-287-6 E-raamatu ISBN 978-9949-33-510-7 (pdf) URL: tavast.ee/opik Trükitud trükikojas Pakett Sisukord 1 Sissejuhatus 8 1.1 Raamatu struktuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10 1.2 Sihtrühm ja eesmärk . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 I Eeldused ...
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6. võõrsõn...
annaabi.ee 
