Niguliste kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele ning oma stiililt kuulub ta hilisgooti sakraalarhitektuuri hulka. Kiriku pikihoone lääneotsalt kõrgub võimas neljatahuline torn, mille põhiliselt keskaegset kiviosa katab omaaegsetele barokkvormidele lähedaselt taastatud mitmeastmeline avatud rõdude ja tuulelipuga kroonitud kiiver. Kiriku põhjakülge ääristab rida eriaegseid ja ka ilmelt erinevaid juurdeehitisi. Oma praeguse ruumivormi ja ehituskunstilise üldilme on Niguliste kirik omandanud mitmesuguste ümber- ja juurdeehituste tulemusena. Niguliste kiriku pikaajaline ehituslugu ei ole mitte ainult muudatusterohke, vaid läbi paljude sajandite ulatuvana ka erinevaid stiiliperioode haarav. Ajalugu Kiriku täpseid rajamisdaatumeid täpselt ei teata. Esimesed Niguliste kirikule viitavad kirjalikud teated pärinevad kuskil pikihoone lääneosas asunud, kuid mitte enam säilinud hauaplaadi tekstist.
külgneb koori põhjaseinaga. Pikkihoone lääneotsalt kõrgub võimas neljatahuline torn, mille põhiliselt keskaegset kiviosa katab nüüd omaaegsetele barokkvormidele lähedaselt taastatud mitmeastmeline avatud rõdu ja tuulelipuga kroonitud kiiver. Torni lõunaküljel asuv ja hilisgootikasse kuuluv Püha Matteuse ehk hilisema nimetusega Püha Antoniuse kabel on kiriku arvukatest juurdeehitistest avaraim ning omab tsentraalset ruumivormi. Kabeli esinduslik peaportaal paikneb lõunafassaadis.4 Kaitsemüürideta linna rajatuna oli algkirik ühtlasi kaitsekirik5. Toonaset algkirikust on säilinud veel vaid torni alaosa ning pikihoone müüristik, osaliselt põhja- ja lõunaportaal, samuti nüüdseks põranda alla jäänud kooriruumi müüri fragmendid.6 Praeguse suuruse ja ilme omandas eeskoda 17.sajandi teisel poolel, mil ajakohane barokkportaal kapitaalselt uuendatud fassaadseinas kiriku peasissepääsuks muutus
laienevana. See tõi muide kaasa ka muudatusi vundamentide osas, mis paraku pole kasuks tulnud müüristiku stabiilsusele. Pidevalele muudatustele ja ajakohastamistele osutab ka tellisvormide areng: kui pikihoone vanemates osades näeme kaunistusena faasilud nurki, siis juha piilarite ja pikiseinte akende puhul asub selle asemele pirnvööti meenutav teravaharjaline mõigas. Esialgu, veel piilarite ja pikiseinte ehitamisel kavandati nähtavasti kodakirikulist ruumivormi. Järgnevalt on aga taas plaane muudetud ning pikihoone sai märksa paraadsema basilikaalse üldkuju. Tõenäoselt alles 14. sajandi teisel poolel valminud kiriku väliskujunduses domineerib võimas läänetorn (selle ülaosa pärineb arvatavasti 18. sajandist). Lääneportaali kroonib ehisviil -vimperg, kus nissides paikneb 15 figuuri. Keskmist, Troonivat Kristust (20. sajandi koopia) ümbritsevad eest-palujatena Maarja ja Ristija Johannes ning 12 apostlit. Tegemist on
a. A. Kotli veel Väike-Maarjasse alg- ja täienduskooli, mis oli juurdeehituseks endisele tütarlastekoolile. 1938. a. lõpus valminud kahekorruseline hoone on arhitektuurilt pretensioonitu ja sobib mugavalt aleviku miljöösse. 1930. aastate esimesel poolel sai A. Kotli loomingus üheks põhiteemaks kirikuarhitektuur. Kultusehoone loomise ülesanne annab arhitektidele suuri loomingulisi vabadusi, sest sõltudes küll liturgia funktsionaalsest skeemist on võimalikult mõjuva ruumivormi huvides oodatud kunstilised ambitsioonid ja originaalsed ideed. Seda omapärasem tundub A. Kotli juures, kelle arhitektitöö üheks läbivaks printsiibiks oli kena lihtne asjalikkus, tegelemine abstraktseid aateid väljendava ehituskunsti valdkonnaga. A. Kotli kirikuarhitektuuri ja kogu loomingi üheks silmapaistvamaks saavutuseks oli Mõisaküla kirik. Ehitusega alustati 1933. a. kevadel ja kirik pühitseti juulis 1934. Kirik
Üheks peamiseks ülesandeks pidasid paavstid uue Peetri kiriku püstitamist. 1506.aastal pandigi uuele kirikule nurgakivi. Tööde juhatamine usaldati Rooma peaarhitektile Donato Bramantele (1444-1514), keda peetaksegi kõrgrenessansi arhitektuuri rajajaks, kõrvutades tema loomingu tähtsust 16.sajandile Brunelleschi omaga eelmisel sajandil. Bramante oli alustanud maalikunstnikuna, ehitanud pisut Vatikanis ning näidanud üles ka oma erilist kiindumust renessansiaja ruumivormi ideaali tsentraalkuppelehitistesse. (Muide, siin oletatakse ka Leonardo da Vinci mõju, kellega kokku puutumine ilmselt õhutaski Bramantet 66 kuppelehitistega tegelema.. Leonardo da Vinci ise pidas ennast eeskätt arhitektiks, tegeles palju ka arhitektuuriteooriaga. Temast säilinud arhitektuursete eeskiiside seas on palju kuppelehitiste tüüpe.)
annaabi.ee 
