lootes, et täna arutatakse väljasõitu. Ekskursioonid on vaheldus õpilase ellu.Õpetaja plaanib väljasõitu, terve klass on elevil, eriti kui kavandatakse välismaale minekut. Viimasel juhul on vähemalt pooltel õpilastel käed püsti. Väljumishommikul on kõigil asjad pakitud ja valmis minekuks, lastel silmad säravad ja suud on naerul ning juba kaugele on näha laste elevust. Seega klassiekskursioonid on siiski õpilastele vajalikud, kui vaheldus raskesse ja rutiinsesse koolipäeva ja ega see jookse ka õpetajatel mööda külgi maha. Paljud õpilased näevad koolis ainult muresid ja porbleeme ning keelduvad aru saamast, et kool on koht, kus on halbade külgede kõrval ka head küljed, neid on võib-olla isegi rohkem kui halbu. Kool ju tahab sulle tegelikult ainult head.
Poliitik ei saa endale lubada kõne ajal naerma hakkamist. Poemüüja ei hakka kliendile anekdooti rääkima. Ajalehe kujundaja ei saa pilti vahelduseks tagurpidi panna. Õpetaja ei tohi kirjandi kirjutamise ajal klassi ees üles-alla hüpata. Ei tohi. Ei saa. Nii ei tehta. Sest see oleks vastuolus "hea tavaga". See oleks veider. Mõelgem hetkeks. Kas eelpooltoodud näited pole siiski teostatavad? Need on veidrad, seda küll, kuid samas ka huvitavad. Need aitaksid vaheldust tuua halli ja rutiinsesse argipäeva, oleksid elu väikesed rõõmud. Seega täiesti normaalsed. Veidrus ongi inimese normaalne seisund. Tegelikult siiski mitte. Juba sõnad "veider" ja "normaalne" on vastandlikud. On ju "veider" tavalisest, normaalsest kõrvalekalduv. Kui veidrus oleks tavaline, poleks ta enam veidrus. Veidrus pole küll inimese normaalne seisund, kuid on väga kasulik õigel ajal õiges kohas. Tegelikult muidugi valel ajal vales kohas. Veidrus ikkagi. Mina olen veider
Eelnevalt muutis maja pidevalt oma kuju ja seadis ruumides liikumiseks ette takistusi. ,,Mina ja Mehis Heinsaare novellide maailm" Raamatust loetu pani mind mõtlema selle üle, et igaüks võib selliseid rännakuid oma mõttemaailmas ette võtta. Mina seostan raamatu sündmusi just kõige rohkem praegusel ajal aina populaarsust koguva astraalrännakuga. Kui Sandman oli kunagi nooruses olnud päevavargast boheemlane, siis jõudnud rutiinsesse halli argipäeva, leidis Sandmani üles keegi, kes sundis teda iseennast taas avastama minema. See keegi oli ilmselt peategelase uudishimu, kes ei suutnud enam selles igavas kehas püsida, vaid vajas seiklusi. Paljud tänapäeva noored, ja ka mitmedki vanemad inimesed, on huvitatud oma vaimsete võimete arendamisest läbi oma mõttemaailma avastamisega. Tean inimesi, kes tegelevad sellega astraalrännakute näol, ning on mindki selle pisikuga nakatanud. Alguses
ei ole elamisväärne. Indiaanipealik oli olnud enne McMurphy tulekut täielik erak keegi ei osanud ega tahtnud temaga suhelda. Ja ega indiaanlane ise ka ei tahtnud kellegagi suhelda. McMurphy aga avastas temas ühe ande ta oli hea korvpalliväljakul. See tõi indiaanlasele tõsist rõõmu ja usalduse McMurphy vastu. Pärast McMurphy tapmist põgenes indiaanlane psühhiaatriahaiglast. Siiski ma arvan, et McMurphy oli hea mees, kes tõi veidikenegi vaheldust patsientide rutiinsesse igapäevaellu. Ning ma arvan et see pigem kiirendas nende ravi kui takistas, kuna ilmselgelt ei olnud see süsteem, mis seal haiglas oli, töötanud ning ei suutnud patsiente ravida sellisel moel nagu oleks vaja olnud personaalselt. Kõik said ühesuguseid ravimeid, olenemata nende haigusest ja psüühilisest seisundist.
Kuid ei, Toomas Nipernaadit ei saa kurjategijaks nimetada, ta tahtis ainult head ja ei midagi muud. Kõik puhtast südamest. Kasutas ära kõik jumala poolt loodud jäsemed, ajurakud ning lahke südame, et teistel oleks hea. Tegutses teiste meeleheaks, ise sellest mingisugust kasu saamata, nii hea ta oli, see Nipernaadi. Peategelane on kui põgenenud hing, kes otsib oma kohta, seda õiget paika, kuhu end sobitada. Kuid tundub, et hoopis ülejäänud rahvas on eksinud, jäänud toppama enda rutiinsesse eluviisi ning ei taha sealt välja tulla, teha elus kõrvalehüppeid, nad justkui ei julgeks, kuigi hing nii väga sooviks. Nii püüabki mees äratada inimesi unest, sest talv on see aeg, kus tõmbud kerra, poed enda paksu naha alla ja magad nagu karu talveund seal oma koopas, teisi märkamata. Vähemalt nii arvas Nipernaadi, sest romaaniski seletas : ,,Ütlesin sulle juba algul, kui tuleb talv, viskab issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähematki asja
täpsusega kvantitatiivselt registreerida mikroheterogeensust (heteroplasmiat), mis on tänase tehnoloogilise taseme juures kas võimatu, ehk siis väga kallis (töömahu tõttu). Teisalt - molekulaargeneetika on juba mõnda aega suuteline tekitama eksperimentaalselt täpselt suunatud mutatsioone (selle väljatöötamise eest on ka Nobeli preemiad välja jagatud), kuid just selle tehnoloogilise võimaluse viimine rutiinsesse laboripraktikasse võimaldab seda selgemini näha, et suunatud muutuste teke loodusliku protsessina on äärmiselt ebatõenäone. Nagu paljude muude protsesside puhul, võib ka siin näha, et valik juhuste hulgast on palju odavam, kui omada mehhanismi, mis suudaks analüüsida muutunud keskkonda, "arvutada välja", millistes geenides on vaja paremaks adapteerumiseks tekitada muudatusi ja siis need läbi viia. Kokkuvõtteks:
annaabi.ee 
