vanatädi sünnipäevale minekuks. Nad sõidavad läbi märja inimtühja linna viiekorruselise krohvist kooruva ja täissoditud seintega ehitise juurde. Pea esimene, mida nad märkavad, on lumivalge vanamehe nägu räämas aknast piilumas. Meeleolu on loodud. Külaliste saabudes vanatädi tänab neid tulemise eest väga ülevoolavalt ja seejärel hakkab ohjeldamatult mälestusi jutustama. Margit ja Jaan tunnevad end väga ebamugavalt vanatädi rusuvaid ja absurdseid lugusid kuulates, kuid nagu eelpool mainitud, kõik võtab uue pöörde, kui ta välisukse võtme alla neelab. Jaan hakkab varuvõtit otsima, kuid ta ei leia seda, misjärel otsustab mees lukuabisse helistada. Siin tuleb süžeesse sisse Kivirähki nutikas lahendus: kui mobiiltelefoni on inimestel elus reaalselt vaja, siis on see koju ununenud(Jaanil) või on selle aku tühi(Margitil). Kõige tipuks, enne Margiti
varastati. Jaan, kelle vaatevinklist lugu pigem antud on, tunneb taas, et „asi pole õige“, et vanatädi jutus on midagi „rusuvat“ (oi, kas tõesti?) ja tal on väga ebamugav. Vanatädi aga jätkab, rääkides korstnasse hüpanud ja mitu tundi seal küpsenud kassist ning sellest, kuidas korstnapühkija olevat arvanud, et seal keegi aborti on teinud, vennast, kelle neerud lahti peksti ja kes siis sohu ära uppus, hambad irevil rotipeast peiekringli sees jne jne. Värvikaid ja rusuvaid detaile jagub ja jääb ülegi. (Tuntud ka kui põhjus, miks ma Kivirähu loomingut üldse lugeda ei taha, sest masendaval ja masendaval on ka vahe ja lugeja taluvusel piir...) Mida kulminatsiooni ligi, seda absursemaks kõik läheb – kalahaigus, mille puhul pool kehast maha lõigati, vanatädi, kes kinnikeeratud ukse võtme korraga lihtsalt alla neelab (kas vanatädi on nn koletis või jaa?), veel lugusid koledatest surmadest ja Siberist, kõik kuhjub ja kõike on kole palju,
vastu ükskõikne on. Armastuses pettunud ülitundlik kunstnik tarvitab oopiumit. Järgnevad viirastused, milles armastatut esindab teose vältel eri värvingutes esinev muusikaline teema. Näib nagu hakkaks teda jälitama mingi piinav mõte, armastatu viirastus. Eesmärgiga leida rahu püüab kangelane unustada möödunut ja sukeldub lõbutsevasse balli seltskonda. Kuid rahu on vaid ajutine, ikka ilmub tema silmade ette armastatu kuju tuues kaasa rusuvaid tundeid. IV osas ,,Teekond tapalavale" viirastub kangelasele, et ta tapab oma armastatu ja ta viiakse selle eest tapalavale. Viiendas (viimases) osas "Nõidade sabatil" antakse kunstniku hing saatana kätesse. Klassikalise nelja osa asemel on siin viis osa. ,,Fantastiline sümfoonia" on monotemaatiline teos: esimese osa peateema (armastatu meloodia) läbib kõiki osi ja mõjutab ka teisi teemasid. IV ja V osa ületasid uudsuselt kõiki teisi
mürgitanud. Annus polnud aga surmav. Kunstnik jääb teadvuseta olekusse. Ta ettekujutusse kerkivad nägemused. Näib, nagu hakkaks teda jälitama mingi piinav mõte, idee fiks, armastatu viirastus. Et leida rahu, püüab teose kangelane unustada möödunut. Ta sukeldub lõbutsevasse balliseltskonda, otsib tröösti loodusest. Ent rahu on vaid ajutine. Ikka ilmub tema silmade ette armastatu kuju, kinnisidee, tuues endaga kaasa piinavaid mälestusi, rusuvaid tundeid. Siis näib, nagu oleks ta armukadedushoos mõrvanud oma armastatu, nagu viidaks teda hukkamispaigale. Siis leiab ta end nõidade orgia keskel. Ka siin viirastub talle armastatu kuju. Teos on avaldanud väga suurt mõju sümfoonilise muusika edasisele arengule just orkestrikäsitluse osas. Teoses läbib juhtteema kõiki osi, uudsed kõlavärvid (seotud puhkpillidega) ning väga suur orkester. Ta täiustas sümfooniaorkestrit, lisades uue pillina harfi. EDVARD GRIEG (1843-1907)
Tuhandete näidete varal tuli minul enesel jälgida seda kõike. Algul see kõik tegi mind vihaseks ja masendas, pärast õppisin aru saama nende kannatuste raskest tragöödiast ja sügavamalt nägema neid tekitavaid põhjuseid. Halbade ühiskondlike tingimuste õnnetud ohvrid! Veelgi halvemad olid siis elamistingimused. Veel praegugi käib mul värin üle selja, kui ma meenutan neid kasarmuid, kus massiliselt elas neid õnnetuid, neid rusuvaid pilte vaesusest, mustusest ja veel palju hullemast, mida mul näha tuli. Mida head võib oodata hetkest, mil neist kasarmuist ühel ilusal päeval tungib välja pidurdamatu voog väljavihastatud orje, kellele muretu linn isegi ei mõtle mitte? Jah, muretu on see rikaste maailm. Muretuna kujutab ta asjade käiku enesele ette, isegi mõtlemata sellele, et varem või hiljem toob saatus kaasa kätte-maksu, kui inimesed üldsegi ei mõtle sellele, kuidas teda armulisemaks muuta.
annaabi.ee 
