Võrreldes barokkajastu keeruliselt kaunistatud fassaadidega mõjus klassitsistlik hoone lihtsa ja rangena. interijööri iseloomustus? Sisekujuduse kasutati stukkdekoori. Eelistatud motiivid olid medaljonid, rippuvad linikud, lillevanikud ehk girlandid, festoonid, pärjad, trofeekimbud. samadmotiivid esinesid ka maalidel. Palju kasutati antiikkornamenti - pamett, meander, hammasvöö, jooksev koer jt. Armastatud elemendiks olid poritkused ja sambad. kasuatti vararenessansis levinud rusteeritud pindu, kolmnurkseid ja segmentkaarseid frontoone. Moes olid kanneleeritud pilastrid ja ümarkaarsed seinanitsid. antiigi järgimist peeti esmatähtsaks. Antiikne polükroomia oli muutunud aegade jooksul valgeks, seega arvati, et valge värv kuulub antiigi juurde. Klasstsism oli esimene uusaegne stiil, millel oli teoreetiline alus. Kaunistusi kasutati seal, kus need aitasid esile tõsta arhitektuurset ideed - ruumi avade ja liigenduste juures. Loobuti illusionistlikest taotlustest
Kasutati must eeben ja elu puu ja kasutati ka vääris kive. Profiilne mööbel. Kaunistused. Korpus mööbel peamiselt. Erinevad looma kujutised jalgadel. Toolid muutusid nö troonideks. Tooli jalgu kujutati skulptuurelt. Tunduvalt rohkem nikerdusi. Kuld muutus väga tähtsaks. Tekkisid mööbli meistrid. Klassitsism Asutati esimesed avalikud muuseumid. nii välis- kui ka sisearhitektuuri armastatud elementiteks olid portikused ja sambad, meelsamini kasutati vararenessansis levinud rusteeritud pindu, kolmnurkseid ja segmentkaarseid frontoone, kanneleeritud pilastreid ka ümarkaarseid seinanisse. Põhiobjektiks olid taas seinad, moodsaks peeti laevalgendamist ja stukkdekoori paigutamist selle nurkadesse; keskele paigutati lühtrirosett. Hakkati kasutama tooli materjalina mahagoni. ( prantsusmaal). Nikerdatud raamistikul, käetugudel ja leeniraamistikul kasutatud ornamendid olid täielikult laenatud antiigist: Pärlinöörid, meandrid, tamme- ja akantuselehed, loorberipärjad
vahetpidamata kuni 18. s. lõpuni. Mõningaid vähese tähtsusega kõrvalekaldumisi barokki leiame ainult vast Ch. Wren'i (1632-1723) ja mõne tema õpilase juures. Iseloomulik on hilisematele inglise palladiaanlastele, et nad tihti väga puiselt ja mehaaniliselt Palladio ehitistelt laenatud vorme järele aimavad ja neile ohvriks toovad praktilised nõuded. Kuni tüütuseni esineb ikka üks ja sama ehitistüüp: kõrge rusteeritud alumise korra peal bel-étage suurte akendega; selle peal poolkord (mezzanino); fassaad jaotatud kolme ossa, keskmise neist moodustab viiluga portikus. Inglise 18. sajandi palladiaanlastest on tähtsamad: C. Campbell, Vitruvius Britannicus'e autor (surn. 1729), W. Kent (1685-1748), J. Wood (1704-1754), W. Chambers (1726-1796), R. Morris (1700-?) ja mõned teised. Klassitsismi vaibumise põhjuseks olid kõige pealt vist puhtpraktilised asjaolud. Juba
Iseloomulikuks sai klassikaline antiigist pärit lähenemine orderisüsteemile- dooria, joonia, korintose (alt ülespoole). Dominantideks kujunesid taas horisontaaljoon ja ümarkaar. Võlvidest eelistati kas liigendamata silindervõlvi või vähese liigendusega peegelvõlvi, mis jättis küllaldaselt pinda maalingute jaoks. Palju oli erinevat värvi glasuuritud tellist, terrakotat, majoolikat vastupidiselt klassitsismile mis oli värvilage. Kivi kasutati kas siledate või rusteeritud kiviplokkidena, kusjuures profaanehitiste juures oli iseloomulik alumise korruse ladumine jämedas rustikas, korrus korruselt ülespoole muutus rustika peenemaks. Hilis- renessanssil muutus arhitektuuri vormikeel. Selle asemel et aknaid reeglipäraste vahedega reastada koondati need nüüd sageli rühmadeks või jäeti akende vahele vaheldumisi kitsamad ja laiemad seinapinnad. Sellest tulenev liikumise mulje muutis vastavalt ka
Läänemere äärsetes maades said eeskujuks Cornelis Florise Antwerpeni raekoda (1561- 1568) ja Lieven de Key Lendeni raekoda(1597-1604) ja vaekoda (1602-1603) Maneristliku arhitektuuri põhitunnused olid sarnased renessansiaegse ehituskunstiga: ka siin olid põhjaks Vitruviuse reeglid, mis nõudsid ordersüsteemi ja sümmeetria rakendamist. Erinevus oli elementide väga ekspressiivne käsitlus- siledad fassaadid muutusid jõulisteks ja väljapürgivateks, rusteeritud seinapinnad. Fassaadipindasid ja interjööre ilmestati piltidega. Muutusid ka orderi proportsioonid- see tõsteti kõrgele poodiumile, samba pind kaeti dekooriga või tehti sellest figuraalne hermpilaster . pilgupüüdjaks sai fassaadi võimas nikerdportaal ning sageli rõhutati sissepääsu vabatrepiga.Euroopas enim levinud embleemiraamatud olid Andrea Alciati ,,Emblematum Liber"(1531) ja Cesare Ripa ,,Iconoloogia" (1593) sealt leidis iga ehitusmeister, kunstnik ja käsitööline õpetlikke
W. Krause, kelle esimestes projektivariantides oli veel tugev varaklassitsismi mõju. Hoonele pandi nurgakivi 1805. aastal ja juba aasta pärast valmisid võlvkeldrid ja alumine korrus. 1807. aastal viidi hoone katuse alla ja lõplikult valmis 1809. aasta 3. juulil. 2 Tulenevalt Tartu soisest pinnasest on sarnaselt Jaani kirikule ja paljudele teistele kesklinna hoonetele on ülikooli palkparvedele rajatud keldrikorruse seinad moodustanud koos esimese korruse rusteeritud seintega tugeva aluse ülemistele korrustele. Seina liigenduse horisontaalsust rõhutab lai katkematu triglüüfide friis, mis jätkub ka portikusel, samal kõrgusel. 17 Uudsena kohalikus linnaehituses on hoone tänavajoonest taandatud ning selle ette on kujundatud tugimüüriga terrass, tänu millele hoone fassad tuuakse rohkem esile. Kolmekorruselise pikliku hoonekorpuse väliskujundus on lakooniline, inspireeritud Aleksandri-ajastu vene klassitsismist
omavahel roietega ühendatud) rõhtjõudude vastuvõtuks rakendati tõmbevööd, mida vaadeldi kui kunstilist detaili. Võlvidest eelistati kas liigendamata silindervõlvi või vähese liigendusega peegelvõlvi, mis jättis küllaldaselt pinda maalingute jaoks 64 Peamisteks ehitusmaterjalideks olid kivi, tellis ja puu. Kivi kasutati kas siledate või rusteeritud kiviplokkidena, kusjuures profaanehitiste juures oli iseloomulik alumise korruse ladumine jämedas rustikas, korrus korruselt ülespoole muutus rustika peenemaks. 16.sajandil hakatakse ehituses kasutama ka kantkivi. Palju oli erinevat värvi glasuuritud tellist, terrakotat, majoolikat. Alates 16.sajandist kasutatakse siseruumide kaunistamisel rikkalikult ka skulptuurset dekoori, eelistatuimateks motiivideks kujunevad lõvipead, akantuselehed,
annaabi.ee 
