Mõnelpool klopiti mari niisama jahuga segamini ja tehti supi sisse klimpe. Vanad eestlased sõid ka kala maksa. Enamasti lutsumaksa, sest teiste kalade maks olevat liiga väike ja haugi oma kibe. Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades kuika põletati lampides, sellega praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks. Rääbiserasvas hautati isegi leiba. Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas
Liha juurde anti kartuleid, kapsaid. Lastele keedeti ube ja herneid. Tingimata valmistati tanguvorsti. Kardeti äpardust sigadele kui vorstid laual puudusid. Vorsti söömine tähendas majasse õnne toomist. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest oma erilise kuju poolest. Üldiseks kombeks oli näärileibade kaunistamine ja nendele mitmesuguste kujude andmine. 2 Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu. Siis küpsetati seakujulisi leivapätse. Leibu kasutati tihti ka ennustamiseks. Tõnisepäeva (17. jaanuar) peeti talve keskpaigaks. Et seapidamine hästi edeneks, söödi tõnisepäeval seapead või ainult seakõrva hapukapsaste, ubade ja hernestega. Küünlapäevaga tähistati looduses toimunud muutust külma selgroo murdumist. Seepärast küpsetatigi seaselgroogu või keedeti seakülge kapsaste ja tangudega.
sajandil. Lisaks igapäevarukkileivale on aegade jooksul rukkijahust valmistatud ka pühade ja nn. rituaaltoite. Põhjanaabrid soomlased teevad praegugi lihavõtteroaks rukkijahust ja rukkilinnastest keedetud paksu ja imalamaitselist putru - mämmi. See roog on tuntud ka Eesti saartel. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest peenema jahvatusega jahu kasutamisega ja erilise kujuga. Üldiselt oli eestlastel kombeks näärileibu kaunistada ja anda nendele mitmesugust erikuju. Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu (pätsi läbimõõt umbes 30 cm), millele vajutati pühademärgid sisse. Näärileib pidi kogu pühade aja laual olema ja söödi ära kas viimasel pühal või hoiti kevadeni alles. Pulmaleivad olid hapendamata leivataignast ümmargused pätsikesed, mida kaunistasid kodara moodi jooksvad jooned. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles ja sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 3.1.4.Kaer
Mõnelpool klopiti mari niisama jahuga segamini ja tehti supi sisse klimpe. Vanad eestlased sõid ka kala maksa. Enamasti lutsumaksa, sest teiste kalade maks olevat liiga väike ja haugi oma kibe. Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades. Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades, põletati lampides, praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks. Rääbiserasvas hautati isegi leiba. Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas. Jõukamates peredes söödi
Mõnelpool klopiti mari niisama jahuga segamini ja tehti supi sisse klimpe. Vanad eestlased sõid ka kala maksa. Enamasti lutsumaksa, sest teiste kalade maks olevat liiga väike ja haugi oma kibe. Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades. Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades, põletati lampides, praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks. Rääbiserasvas hautati isegi leiba. Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas
Neid haude- ehk sültkapsaid keedeti supiks või söödi toorelt. Hapukapsastest keedeti igal pool tavaliselt tangulisandiga suppi. Ainult mulgimaal hautati hapukapsaid koos tangude või kruupidega paksuks pudruks mulgi kapsad. [] Lõuna- ja Ida-Eestis söödi ka kanepitoite. Kanepiseemnetest valmistati kanepitempi, mida määriti leivale ja söödi kartulite kõrvale. Kanepipiim oli piima aseaine, mida pandi suppide peale ja anti pudru kõrvale lehmade lüpsiperioodi vaheajal. Rukkileivataignast alusel valmistati kanepipirukaid. Küpsetamisel tehti mõnel pool karjasele väike kanepipirukas. Kanepiseemnetest valmistatud toite peeti maitsvaks ja toitvaks. [] 12 Loodusest korjatud taimed olid toidus kõrvalisel kohal. Kevaditi pandi tangu- või jahuleeme sisse noori põldohaka võrseid või nõgeselehti, naadilehti, maltsa, põldosja, eospesadega võsusid või hapuoblikad. Lapsed sõid toorelt jänesekapsaid, hapuoblikaid,
annaabi.ee 
