Leidsid 6 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Rotchildi viiul". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jakov, marfa, viiul, viiulit, rotchild, katkend, onnis, vaese, mängima, vihkama, orkestris, haigeks, kordagi, kahjude, tsehhov, elor, lember, tuppa, mahtuma, höövelpink, juudid, kandis, tujus, meenus, vist, elatud, teejoomise, istuma, kurbaLinnake oli väike, külastki väiksem, ja seal elasid peaaegu ainult raugad, kes surid nii harva, et otse tuska tekitas. Haiglasse ja vanglasse nõuti aga surnukirste väga vähe. Ühesõnaga, äriasjad läksid halvasti. Kui Jakov Ivanov oleks olnud kirstumeistriks kubermangulinnas, siis oleks tal tõenäoliselt olnud oma maja ja teda oleks kutsutud Jakov Matveitsiks; selles linnaräbalas kutsuti teda aga lihtsalt Jakoviks, kuid uulitsanimeks oli tal millegipärast Pronks. Ja ta elas vaeselt nagu lihtne töömees väikeses vanas onnis, milles oli ainult üks tuba, ja sellesse tuppa pidid mahtuma ta ise, Marfa, ahi, kaheinimesevoodi, surnukirstud, höövelpink ning kõik muu majakraam. Jakov tegi häid, tugevaid kirste. Talumeestele ja lihtlinlastele tegi ta omaenese mõõdu
Mahe suveõhk, segamatu vaikus, lillelõhn ja mesilaste uinutav sumin olid avaldanud oma mõju, ja tädi Polly tukkus oma kudumistöö köhal, sest tal polnud mingit seltsilist peale kassi, ja seegi magas tema süles. Prillid olid kindluse mõttes üles hallidele juustele lükatud. Ta oli arvanud, et Tom on muidugi ammu putket teinud, ja oli seepärast üllatatud, kui poiss end nii kartmatult jälle tema meelevalla alla andis. Tom küsis: «Kas ma tohin nüüd mängima minna, tädi?» «Mis, juba? Kui palju sa ära tegid?» 21 «Kõik on tehtud, tädi.» «Tom, ära valeta mulle. Ma ei salli seda.» «Ei valeta, tädi; kõik on valmis.» Tädi Pollyl oli vähe usku sellisesse tõendusse. Ta läks ise välja vaatama; ja ta oleks rahul olnud, kui kakskümmend protsenti Tomi kinnitusest oleks tõele vastanud. Kui ta aga leidis, et terve plank oli mitte ainult prvitud, vaid hoolikalt kolmekordse värvikorraga käetud ja
võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana, puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta ristiusu 7 õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle Issanda viinamäele, see on tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas.
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
«Palun väga, tuhat Pariisi naela * missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!» «Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?» «Hästi öeldud, söör * Gilles Lecornu 3, kuninglik köös-ner!» karjus väike skolaar kapiteeli otsast. Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga. «Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed. «Cornutus et hirsutus,» 4 hüüdis teine. 2 Jehan Veskilt (prants. k.). 3 Sarvekandja (prants. k.). 4 Sarviline ja karvane (lad. k.). 6 «Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi 13 valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
annaabi.ee 
