rahvarõivad Rootsi asustusega Ruhnu saare naised ja neiud kandsid pikkade varrukatega särki ning triibulist liistikut. Seelik tehti mustast täis- või poolvillasest riidest. Piduliku ülikonna uhkuseks olid suuremustrilised sitspõlled ning sitsist või siidist õlarätid. Vöö Ruhnu naisterõivastusest puudus. Tütarlapsed ja naised kandsid tanu. Ehteks olid väikesed preesid ja vitssõled, rikkalikult kantihelmeid. Jalas olid tumesinised valge roositud kirjaga sukad ning helekollased pastlad valgete villaste paeltega. Ruhnu rahvarõivad Neiu ja naine 19. saj keskpaigast Ruhnu naine tänapäeval Tanu Ruhnu rahvarõivastes Vastupidiselt eesti neidude traditsioonile käia katmata peaga, kandsid Ruhnus täiskasvanud tütarlapsed tanu nagu abielus naisedki. Tanu peale peeti vateeritud mütsi, mille alt jäi paistma tanupits. Tüdrukute kuklatükist ja
Ornament moodustub diagonaalselt üle koepinna kulgevatest parempidiste silmuste ridadest. kirjatud-, Kirjamine on parempidises koes mitmevärvilise mustri kudumine. Kirjatud ehk mitmevärvilise mustrilise koepinna moodustavad samal real kahe või enam eri värvi lõngaga kootud silmused. Kirjatud esemed on tavaliselt kootud parempidises koes (kuigi esineb ka pahempidi silmustest loodud koekirju) kas edasi-tagasi ridadena, või ringselt. roositud-, Roosimiseks nimetatakse mustrilõngade põimimist kudumise käigus põhikoe silmuste vahele. pitsilisi koepindu, ... hõredad augulised koekirjad, mis saadakse õhksilmuste kudumisel. Õhksilmuste korrapärane paigutus koepinnal kujundab koekirja. Õhksilmus suurendab silmuste arvu koekirjas, seega peab igale õhksilmusele kaasnema ühe põhikoe silmuse vähendamine. Ühes kirjakorras peab õhksilmuste ja kahandatud silmuste arv võrdne olema
Must muna kui inetu pardipoeg. Sellest võiks kooruda midagi kaunist. M. Tafli töödest meeldisid ,,Hästi hoitud saladus I-II". Savist glasuuritud kujud 1255 kraadi juures. Õrn rohekas glasuur ja teokarpi meenutav kuju lõid hea mulje. Lähemalt vaadates oli näha muljumise, voolimise jälgi, mis muutsid kujukesed minu jaoks armsamaks. Sellised sobiksid hästi kodu kaunistama: akna lauale või toalillede vahele sobitada. Veel oli M. Tafel kujundanud tikandi ,,Roositud jalatäis", mille valmis oli tikkinud S. Tüür. Rõõmsaid värve ja ilusaid lilli on ikka heameel vaadata. Esimesed T. Breideksi akvarellmaalid, mida uurisin, olid ühtesulavud ja õrnad. Sellisteks olid näiteks ,,Sinivoore I-VI". Piltidel hajusid puud kokku ümbritsevaga. Erilisemad olid ,,Kuused", ,,Kohtumiseni" ning ,,Näärivana pilt". Nendel oli muidu ühtesulaval pildil järsku erksad (roosad, sinised...) sikk-sakid valgel taustal.
nelgid, lehed jm. Värvuselt on Saaremaa tikandid küllaltki eredad. Varasemal ajal tikiti Muhus särke, tanusid, põllesid, seelikuid, hiljem ka sukki, kindaid, pätte, vaipu ja lahttaskuid. 20.saj algul tikiti rahvarõivaid eriti rikkalikult- peaehetest kuni jalatsiteni. Muhu tikandid erinevad tunduvalt mandri ja teiste saarte tikandeist nii ornamendi kui ka värvuse poolest. Muhu kirjades on taimed võrdlemisi loomulikud ja looduslähedased. 20.saj teisel aastakümnel tikiti nn. roositud vaipu, mille kirjades olid suureõieliste lillede, lehtede, okste ja viljade kimbud. Muhu lillkirjad tikiti puuvillasele ja villasele riidele peamiselt villase lõngaga, põhiliselt mähk-, madal- ja varspistes. Enamasti tikiti lilleõied looduspärastes värvitoonides. (Kivilo, lk 9) 19. sajandi lõpul kujunes Läänemaal välja omanäoline lilltikand, mis sai alguse Lihulast ja selle ümbruskonna küladest. Tekkidele tikiti rikkalikke ja värvikirevaid mustreid aia- ja põllulilledega
lühem, enamasti üht mõõtu pikk-kuuega. Naistel jäi seeliku äär kasuka alt tavaliselt paistma, seelik pidigi näha olema. Sukad. Viljandi naised kandsid 19. sajandil pidurõivastega pikki, enamasti villaseid sukki. Põhjapoolsetes valdades neid roositi ehk valgetele villastele sukkadele kooti madalpistet jäljendades punased-sinised või punased-rohelised kirjad, mis katsid labajalga ning sukasääre mõlemat poolt poole sääre kõrguseni. Kindad. Viljandi naised kandsid nii roositud kindaid kui ka kahelõngalisi kirikindaid, mis olid iseloomulikud eriti põhjapoolsetele valdadele. Need kooti tavaliselt sinise- ja valgekirjalised. Jalatsid. Pidujalanõudeks olid Viljandi naistel teravaninalised pargitud nahast pastlad. Pastlad kuulusid ka sulasrahva palga hulka. Ehted. Ehted on üldse traditsioonilisemat laadi esemed, millesse muudatused pole nii kerged tulema. Traditsioonilisi talupojaehteid kanti niisama kaua kui rahvarõivaidki 19.
ornamendi kui värvuseelistuse poolest. Muhu kirjades on taimed võrdelmisi loomulikud ja looduslähedased. Osa lillkirja tehakse äärekirjana, milles mitmesugused motiivid teatud vahemaa järel korduvad. Pinnakaunistuseks on tavaliselt taimeoksad või lillekimbud. Kinnaste, pättide ja vaipade kaunistamisel kasutati eseme kujule vastavaid mustrikombinatsioone. 20.sajandi teisel aastakümnel tikiti nn. "roositud" vaipu, mille kirjades olid suureõieliste lillede, lehtede, okste ja viljade kimbud, mis paigutati nurkadesse, äärtele ja keskele. Muhu lillkirjad tikiti puuvillasele ja v´illasele riidele peamiselt villase lõngaga ning põhiliselt mähk-, madal- ja varspistetega. Sageli kasutati ka täitepisteid. Värvidest on enim kasutatud intensiivset roosat. Enamasti tikiti lilleõied looduspärastest värvitoonides, kuid palju kohtab ka tikkija fantaasirikast värvidemöngu.
annaabi.ee 
