Vaikiva oleku aja kirjanduses valitsenud positiivsusnõudega Under kaasa ei läinud. 1944 a. septembris lahkusid Under ja Adamsond Rootsi. Under töötas 1957 aastani Stockholmis Drottningholmi teatrimuuseumis ning avaldas 2 uut luulekogu, lisaks mitu valikkogu. Under suri 1980 aastal ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule. Sinine terrass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle ning purpurrätiku mu õlgadelle päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Kui verev roosikimp veel hõõgumas ta taevas suurem õde lilledelle, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ma trepi vanal astmel istumas. Siin pudruneva halli kivi praos nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab ja kressid rohu niiskenevas vaos kui leegid üleroomlevad mu kingi, ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab, see meeli uimastab kui õndsus mingi. 1.Teema: loodusluule, armastusluule. 2.Kokkuvõte: Kirjeldab ümbritsevat terrassi. Räägib, kui ilus ja hea kõik ümbritsev on. Kirjeldab lilli , nt
Üksteisest kumbki põlev laast. Ekstaas Sinine terrass Ah!Toredaim on elamine maine Täis roosat eha sinine terrass, ja vägev vere surematu püüd! kus punast tülli laotand akendelle Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav ning purpurrätiku mu õlgadelle hüüd! päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Kui verev roosikimp veel hõõgumas Ju jalgel maas kui kähar vahulaine ta taevas - suurem õde lilledelle, mu kleidi valkjasroheline siid kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ja kahisedes langevad kõik rüüd, ma trepi vanal astmel istumas. sest riidetult on siiski kaunim naine. Siin pudruneva halli kivi praos Miks lõhnab ka nii helgelt nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab heliotroop
Esimesed värsid ja kirjanduslikud eeskujud Aastal 1917 ilmus tema esikkogu "Sonetid". Underi tähtsaimad kogud on "Hääl varjust", mis ilmus 1927-dal aastal ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse. Marie Underi eeskujuks olid Vilde ja Heinet. Sinine terrass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle king purpurrätiku mu õlgadelle päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Kui verev roosikimp veel hõõgumas ta taevas suurem õde lilledelle, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ma trepi vanal astmel istumas. Siin pudeneva halli kivi praos nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab ja kressid rohu niiskenevas vaos kui leegid üleroomavad mu kingi, ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, see meeli uimastab kui õndsus mingi. Päiksevann Kuis kõliseb ja kohab põllulaine,
kui surmamõistetu, kel vähe aega. meil elult üllatavalt nopib pihu. Sinine terass Hardumus Täis roosat eha sinine terrass, Las kihab rahvaparve kihav laat kus punast tülli laotand akendelle mus idaneb üks lunastuse iha, king purpurrätiku mu õlgadelle üks puhastuse-pühitsuse püha, päev loojenev, nii kaunilt kustumas. suur vaikkne tõsidus mus võtab maad. Kui verev roosikimp veel hõõgumas Me kahekesi ja see lainisaat! ta taevas suurem õde lilledelle, Ju luilutuseks hellub mere müha. kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, Löö oma kandjakäed mul ümber piha ma trepi vanal astmel istumas. kuis vastu randa loksub üksik paat: Siin pudeneva halli kivi praos mind sõua siit! Näe, päikse viimne kuld
3 Marju Lauristin enda kohta "Punane ja sinine" sisaldab Lauristini kirjutamata elu- ja kujunemislugu, mis on intervjuudena lindistatud ja siis maha kirjutatud. Raamatu teises pooles on valik ajakirjanduses ilmunud artikleid. Sotsiaalteadlane, professor ja poliitik Marju Lauristin 12.04.2010 Tallinnas ametlikult oma 70 aasta juubeliks valminud raamatut "Punane ja sinine" ning ta loodab, et teos annab vastuse talle sageli esitatud küsimustele. Riigikontrollilt saabunud hiiglaslik roosikimp oli vaid üks väga paljudest lillesülemitest, mis Lauristinile Mustpeade majas ulatati. Kohale olid tulnud sõbrad, tuttavad, endised ja praegused kolleegid ning muidugi tudengid, kes armastatud õppejõudu läbi aastate Marjustiniks on hüüdnud. Neile on mõeldud ka äsjavalminud raamat, vahendas "Aktuaalne kaamera". "Minu tunne seda tehes oligi selline, et see on minu jutt, minu jutustus minu lastele, minu lapselastele,
● 1929. aastal kogu „Õnnevarjutus“: ○ „Nahakaupleja Pontus“. ● 1942 luuletus „Jõulutervitus 1941“ Sinine terass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle Siin pudeneva halli kivi praos king purpurrätiku mu õlgadelle nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab päev loojenev, nii kaunilt kustumas. ja kressid rohu niiskenevas vaos Kui verev roosikimp veel hõõgumas kui leegid üleroomavad mu kingi, ta taevas – suurem õde lilledelle, ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, see meeli uimastab kui õndsus mingi. ma trepi vanal astmel istumas. Jõulutervitus 1941 Astun vaikset jõululumist rada üle kannatanud kodumaa. Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
annaabi.ee 
