Tallinna Polütehnikum Referaat Eesti noorsooromaan alates aastast 2002 Birk Rohelend ,,Enesetapjad" **** *** Õp. Tiina Luik PA-07B Tallinn 2009 Tallinna Polütehnikum Sisukord 1-2.........................Autorist 2...................Raamatu sisu 4......Kokkuvõte ja kriitika 5...............................Pildid 6.........Kasutatud kirjandus Tallinn 2009
Enesetapjad Birk Rohelend Olen jõudnud arvamuseni,et kirjanduslik pool määrab ära inimese loomuliku intelligentsi, seada sõnu õigesse järjekorda, ennast väljendada ning avardada oma silmaringi laiemates aspektides. Kirjanduse huvitavust saab inimene mõista vaid siis, kui ta mõistab, mida autor on üritanud edasi anda oma kirjutatud teosega. Sürrealistlikus raamatus ''Enesetapjad'' on autor kirjutanud erinevatest arusaamadest ja hinnangutest elu üle. Autor on loonud seoseid inimestevahelistest suhetest, kelle väärtushinnangud võivad olla äärmiselt erinevad, kuid nende ühisjoonteks on kaootiline mõtlemine ja robustne käitumine. Raamatutegelased olid elust tüdinenud noored, kellel oli kadunud tahe kusagile jõuda ja midagi tunda. Elu oli mänginud ennast neile kätte oma tumedama poolega, mis põimis nad pääsmatult enda külge. Enamik sellest raamatust oli võetud reaalsest elust, mis tõepoolest võib toimuda igaühega meist. Inimesed suudavad eem...
Elus olla tähendab tegutseda. Ärgata igal hommikul võimalikult vara.Koristada,pesta,kraamida,triikida,vahetada mäkmeid, täita ja tühjendada piimapudeleid, lugeda hambaid,samme ja muhke. Tõsta asju kõrgemale ja kõrgemale, kuni keegi ei mäleta enam nende olemasolu.Päästa tuppalennanud põrnikad,liblikad, mesimumme ja kustukumme halvema saatuse eest ja möödaminnes tunda kaasa pisikesele beebiämblikule, kes on teinud su küpressi otsa peopesasuuruse võrgu ja ootab nüüd kannatlikult, et temast kümme korda suurem kärbes oma karvased jalad just sellele lapikesele toetaks. Töötada igal vabal minutil, et üldse midagi tehtud saaks. Elus olla tähendab liigutada. Tõsta krobelise pinnaga hantleid, üks, kaks, kaheksa, neli korda kakskümmend viis korda, et õigustada tundidepikkust küürutamist läpaka taga, sõrmenukkide krampi kiskudes. Vuhiseda, suhiseda, tuhiseda piimakruuside, püreetasside, lusikate, pudipõllede ja niiskete lappidega mööda korterit, e...
Kirsika Jürisson 10.A Tallinna 37. Keskkool On kirjutanud raamatud: "Mina, Mortimer" (2007) "Enesetapjad" (2009) "Alexander ja Belle" (2009) "Mu sõraline sõber" (2009) Birk Rohelend on 29 aastane Sündinud Viljandis Lõpetanud Viljandis kooli On õppinud ülikoolis meediatreklaami Oli kunagi spinningu treener On autorirühmituse "Purpurmust org" liige Raha eest saab kõike. Kõige lihtsamini saab nendelt, kellel on raha vaja. Meeleheitest pääsemisel on oma kindel hind kõik see, mida lugesite endale kuuluvaks. Võibolla on tõsi, et raha eest pole võimalik midagi ,,tõelist" saada; aga ärge petke ennast, et te üldse
Idee armastuses on nii ilus, et ollakse koos inimesega, kellele öeldakse kõiksugu armsaid sõnu jättes sealjuures vaka alla kõik see, mis halb ja ebameeldiv. 7. Allakäiguspiraal kindlasti on kõik kohanud vana tuttavat, keda vaevu ära tuntakse. Aega on nii palju mööda läinud, et vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Need hetked panevadki mõtlema elu kummaliste radade üle, kuidas me ei saa tulevikku näha. Minu arvamus Birk Rohelend kirjutab väga erinevatel teemadel. Kõige üldisemalt võib öelda, et kõigest, millest inimene mõelda suudab, aga kirja ei pane. Ta oskab igapäevastest teemadest välja pigistada selle olulise tuuma ning serveerida seda nii, et äratundmisrõõmu jagub kõigile. Samas leidub tema loomingus selliseid luuletusi, mis tulevad kuskilt sügavalt autori seest. Need on näiteks mingi sisemised võitlused iseendaga või tunnete lained, mida saab kirjutades vaigistada.
1995) • Peter Pohl: Ma olen ikka teiega (ek 2003) • David Hill: Näeme veel, Simon (ek 2001) Haigused ja surm 2.Vägivaldne surm (mõrtsuka käe läbi, sõltuvusainete tagajärjel, HIV, enesetapp) • Anne-Marie Brasme: Ühe hingetõmbega (ek 2003) • Katrin Reimus: Eilset pole olemas (2002) • Melvin Burgess: Saast (ek 2000) • Robert Swindells: Jääme püsima (ek 1999) • Mare Sabolotny: Kirjaklambritest vöö (2007) • Birk Rohelend: Mina, Mortimer (2007) Täiskasvanute maailma ohud 1.Sotsiaalne viletsus, inimkaubandus, prostitutsioon, rahvuslikud konfliktid, perevägivald, vanemate viibimine eemal (nt töönarkomaanlus, töötamine välismaal jne) • Leelo Tungal: Varesele valu (2002) • Reet Made: Iseseisvasse ellu (kogumikust “Miljoni-poiss” (2003)) • Renate Welsch: Rasked päevad (ek 2001) • Helga Nõu: Kuues sõrm (2003) • Katrin Reimus: Haldjatants (2003)
Mina, Mortimer Birk Rohelend Kas Mortmer oli pigem rõõmus või kurb, et Phil enesetapu tegi? Mortimer oli alguses kõigepealt Phili peale solvunud, et too talle oma plaanidest ei rääkinud. Hiljem oli Mort muidugi kurb, et oli ilma jäänud enda nii heast sõbrast, kuid samas oli Mort ka Philile tänulik, sest tänu Phili enesetapule leidis Mort aega oma elu ja tegude üle järele mõelda. Kuidas suhtus Mort sellesse, et tema ema ja tema sõber Ash hakkasid üksteist armastama ja plaanisid kokku kolida?
vastu oma sobimatule saatusele ja muuta elu enda jaoks paremaks. Just see, et nad ei osanud olla inimesed, maksis neile kurjalt kätte. Võib arvata, et hetk, mil inimene alustab oraaklilt oma tuleviku kohta pärimist, muudabki tema saatuse just selliseks, et tekib kiusatus seda muuta. Tuleb osata oma elu hetkes elada, astuda sirge seljaga vastu kõigele ja kanda nii uhkeimaid kui ka madalamaid tasusid. Eesti kirjanik Birk Rohelend on öelnud oma raamatus ,,Mina, Mortimer": ,,Ja kõik mis tuli, tuli selle pärast, mis oli olnud." Täpselt nõnda, nagu pidi Oidipus saama karistust oma isa pattude eest, sai tõenäoliselt tasu ka Laios, millegi eest, mis oli olnud kunagi enne. Selline on elu ja elu ongi üks lõputu nõiaring, kus me kõik vaikselt ringi jalutame, mõni meist tunnetab seda tugevamini, mõni nõrgemini, aga viimne kui üks saab aru, et kõiki ootab ees
kujundanud me ise. Bibliofiilid võivad valetada, varastada ja näha märgi unenägusid Waltari 1957-1958. aastal Torontos eestikeelsena ilmunud filosoofilisest seiklusromaanist ,,Mikael Karvajalka/Hakim". Reaalsus on aga see, et üle 2000 lehekülje pikkust teost ei viitsiks tänapäeval eriti keegi lugeda ja kirjastustel on oluliselt kasulikum müüa lollidele rämpsu. Retsepti- ja eneseabiraamatud, sitta, mille esikaantel ilutsevad nimed nagu Vallik, Lamp, Rohelend, Priilinn, Leesalu, Petrone, Sabolotny jpt lihtsaid ja lühikesi tuhkatriinulugusid ja reisikirjeldusi ju ostetakse. Võib-olla on selline ,,areng" isegi hea, igatahes paistavad elu huumoriga võtvat ja sellest inspiratsiooni ammutavat näiteks Mutt, Kõomägi ja Kivirähk, kelle eneseiroonilist kriitikat on lüpsjad, kaevurid, elektrikud, lasteaiapedagoogid, müügimehed ja ülejäänud Kroonika ja Õhtulehe tellijad valmis lugema vaid seetõttu, et ei saa piiratusest tulenevalt aru,
tasandile ideed jäävadki. Pole ju harjutud oma arvamust avaldama. Kergem on mured töökoorma alla matta ja loota, et homne päev tuleb helgem. Iseenesest tuleb ka seda käitumismalli mõista, sest kõigist pingutustest hoolimata on meie riik alles lapsekingades ning Nõukogude ajastu kammitseva haarde mälestus ei taha kuidagi Eestimaalt lahkuda. Kas olekski õige unustada kummitusena jälitavaid minevikusündmusi? Ütleb ka Birk Rohelend oma romaanis Mu sõraline sõber: "Ja kõik mis tuli, tuli selle pärast, mis oli olnud". Võib järeldada, et minevik mõjutab ka tulevikku. Ei ole arukas haarata käsi viina järele ja proovida selle abil summutada mälust juhtunud sündmusi ja kogetud valu, kui teravalt need hinge ka ei pitsitaks. Eestimaa ju ei vaja joodikuid. Just nagu ei ole tark jäädagi pidevalt meenutama sünget minevikku ja mõelda, et ju on alati kõik kõrgemalt poolt ära otsustatud ning
annaabi.ee 
