Lüürika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. Lüroeepika- kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan. Värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. Stroof- salm; luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid
docstxt/128691836843992.txt
Kirjanduse jaotus Proosa ehk eepika Luule ehk Näitekirjandus ehk Lüroeepika lüürika draamatika Mõistatused, kõnekäänud, Tavaline luuletus: Komöödia E.Vilde Eepos F.R. vanasõnad, aforismid, J. Liiv ,,Rändaja" ,,Pisuhänd" Kreutzwald popfolkloor, anekdoodid ,,Kalevipoeg" Valm J. Tamm ,,Siga tamme Haiku L.Tungal, Tragöödia W. Värssromaan A.
RIIM vormivõte luules: häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Tavaliselt paiknevad riimid värsi (rea) lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. VÄRSS luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. STROOF salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks LÜROEEPIKA kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika (jutustav luule). Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan DRAMAATIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus, dialoogivorm ehk kahekõne, tegevuse esitamine olevikus ("siin ja praegu"), tihe ja pingeline sündmustik ja vastuolud tegelaste suhetes (sündmustiku dramatism). Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi
tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. [Suurvormid - eepos ja romaan, väikevormid - jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.] Eepos - lugulaul, lüroeepika suurvorm. Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. Tegelasteks vägilased või muinasjumalad. Väljendavad rahva hingelaadi parimaid omadusi, kujutavad võitlust ülekohtu vastu. Eristatakse rahva- ja kuntseeposi. Rahvaeepos - kangelaslugudel, Kunsteepos - rahvaeeposte eeskujul. ["Kalevipoeg", "Ilias", "Odüsseia".] Epiteet - lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnuseist esile mõnd autori seisukohalt olulist joont. Omadussõna.
Eesti keele eksami kordamine Ilukirjandus Jaguneb eepikaks (proosa), lüürikaks (luule) ja dramaatikaks (näitekirjandus). Lisaks on ka lüroeepika. Eepika- Jutustava sisuga, objektiivselt tõepärased või tinglikult tõepärased sündmused, olukorrad ja tegelased. Lüürika- Kirjaniku elamuste subjektiivne kujutus, seotud kõne, värsivorm, luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused ja mõtted. Dramaatika- Dialoogi vormis, vastuolud ja konfliktid, sündmuste rida, mõeldud etendamiseks. Lüroeepika- Lüürika ja eepika segu, jutustava sisuga,
Homonüümid samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad Isikustamine elusolendi tunnuste ülekandmine elutule Jutustus novelli ja romaani vahepealne zanr, haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum Komöödia lõbusa sisuga näidend Kulminatsioon tegevuse pinge haripunkt, kus peategelane võtab vastu saatusliku otsuse Kõnekäänd rahvapärane väljend, mis annab piltlikult mingi nähtuse, eseme või omaduse ise-loomustuse Lüroeepika kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule Metafoor tähenduse ülekandmine sarnasuse alusel Miljöö keskkond. teoses aeg/ruum Muinasjutt rahvajutu põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest ja kus on üleloomulikud olendid või asjad (nõiad, võlukepike, haldjad jne) Muistend rahvaluule liik, mis seletab millegi tekkimist või loomist
Kulmintatsioon- teose süzee osa, tegevuse pinge haripunkt. Kõnekujund- sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. Kõnekäänd- rahvapärane väljend, mis annab lühidalt piltikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omdause iseloommustuse. N: Tõnu ei seise pudeliski paigal. Lugulaul- jutsutav luuleteos. Lõik- tekstiosa taandreast taandereani. Lõigu moodustab rühm mõttelt tihedalt seotud lauseid. Lõik on proosateksti põhiühik. Lüroeepika- kirjanduse põhiliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Lüürika- kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja emeeleolude esitamisel. Kolm peamist vormitunnust on riim värss ja stroof. Metafoor- tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Miljöö- teose aeg-ruum. Miljööd kirjeldatakse peamiselt selleks et iseloomustada tegelasi, põhejndada nende käitumist ja väljendada autori mõtteid.
Kompositsioon- koostisosade ühendamine tervikuks Komöödia-koomilise sisuga, naeruvääristatakse inimese pahesid või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni, lõpevad enamasti õnnelikult Kulminatsioon-tegevuse pinge haripunkt Kõnekujund-sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. Kasutatavaimad: epiteet, metafoor, võrdlus. Kõnekäänd-piltlik ütlus mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustamiseks (nt. ei seisa pudeliski paigal). Lüroeepika - põimuvad lüürika ja eepika: jutustava sisuga lüüriline luule. Suurvormid: eepos, ballaad. Lüürika-iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Tunnused: riim, stroof, värss. Vormid: ood, sonett, hümn. Metafoor-tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Peidetud võrdlus sinitaeva silm. Miljöö-aeg-ruum Miniatuur-iseloomustavad lühidus, napp sündmustik, detailne sõnastus, lüüriline meeleolu ja poeetilisus
KONSONANTIDE KORDUS SÕNADE ALLITERATSIOON ALGUL VÄRSIS NT: VENDA KUULIS,VASTA KOSTIS JUTUSTAV LUULETEOS , MÕISTET ON KASUTATUD EEPOSE,BALLAADI LUGULAUL JA POEEMI TÄHENDUSES TEKSTIOSA TAANDREAST TAANDREANI. LÕIK PROOSATEKSTI PÕHIÜHIK KIRJANDUSE SEGALIIK , MILLES PÕIMUVAD LÜÜRIKA JA EEPIKA. LÜROEEPIKA JUTUSTAVA SISUGA LÜÜRILINE LUULE. NT: BALLAAD,POEEM, KANGELASLAUL... KIRJANDUSE PÕHILIIK ISELOOM. ELAMUSLIKKUS, LÜÜRIKA TUNNETE JA MEELEOLUDE ESITAMISEL.VORM: RIIM, VÄRSS JA STROOF. ZANR:OOD,HÜMN.... TÄHENDUSE ÜLEKANNE SARNASUSE ALUSEL.SISULT METAFOOR PEIDETUD VÕRDLUS.
Kirjanduse põhiliigid ja žanrid Eepika - välismaailma kirjeldamine ja jutustamine - huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa - pikemates teostes on kõrvalteemad Idee - kirjandusteose peamine mõte - väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse Stiil - kõrge = pidulik, kõrgendatud - keskmine = neutraalne - madal = argipäevane Eepika ja selle alaliik eepos Eepika ja eepose seos
annaabi.ee 
