taandarenenud lapatsitaolisteks soomusteks. Sihktiivalised on röövtoidulised ja taimtoidulised. Neil on haukamissuised. Rohutirtsu välisehitus. Ritsiklased Ritsikate peenikesed tundlad on kehast pikemad. Nende keha on jässakas ja jalad on pikad. Ritsikad tunduvad veidi kohmakad, sest oma raske keha tõttu ei suuda nad teha pikki hüppeid. Heli tekitamiseks hõõruvad isased ritsikad kattetiibade alusosi teineteise vastu. Kuulmiselundid paiknevad ritsikatel eessäärtel. Ritsikad on peamiselt röövtoidulised. Harilik lauluritsikas heleroheline, seljal pruunikas tundlad pikad pikkus 22-34 mm sarnane liik: roheline lauluritsikas Harilik lauluritsikas. Heinaritsikas eesselg lame, keskkiiluga värvus väga muutlik, laikudega tundlad pikad pikkus 21-45 mm Ääris-niiduritsikas eesselja küljed üleni heleda servaga tundlad pikad pikkus 14-20 mm Tirtslased
rohkem kuulda kui näha. Need putukad kuuluvad sihktiivaliste seltsi, mis hõlmab kokku 20 000 liiki. Sihktiivalised on tavalised kogu maakeral, eriti ohtralt on neid troopikas.Elavad peamislet puudel ja põõsastel vahel. Välimus Tirtsudel on väga suured silmad ning kehapikkus on 1 kuni 10 sentimeetrit. Neil on tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad. Nii nagu tirtsudel, on ka ritsikatel pikad tagajalad hüppamiseks ja mälumisaparaat taimelehtede söömiseks. Mõlemad on kaitse värvidega (rohekas,kollakas,pruunid). Toitumine Tirtsud toituvad ainult taimsest toidust. Ritsikad võivad süüa ka lisaks taimsele toidule looma, nt: võivad nad ära süüa nõrgima liigikaaslase. Paljunemine Tirtse ja ritsikaid on aastas tavaliselt üks põlvkond. Pärast paaritumist muneb
Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi ennekõike siristamisvõime ja tümpanaalelundite olemasolu. Laulu eesmärk on, nagu ka ritsikaliste (kes kuuluvad ka sihktiivaliste seltsi) puhul, emaste ligimeelitamine. Laulavad ainult isased loomad. Hääle tekitamiseks hõõrub enamik tirtse tagareite sisekülgi vastu kattetiibade jämenenud servasooni. Tirtsud kuulevad tagakeha esimese lüli külgedel olevate kuulmiselunditega. Tirtslased on taimetoidulised. Tirtsude tundlad on lühemad kui ritsikatel ja need ei ulatu tagakeha tipuni. Tirtsude keha on saledam. Värvi järgi on tirtse kindlaks teha raske, sest kehavärvus on väga muutlik. Nad on tavaliselt rohelised, kollased või pruunid selline värvus toimib varjevärvusena. Tirtslaste kehapikkus on 1 kuni 10 sentimeetrit. Neil on tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad. Häirimise korral teevad loomad pika hüppe, mida tiibade abil veelgi pikendatakse, maandunult peidavad nad end taas ära
Suhteliselt suurtest mõõtmetest ja ohtrusest hoolimata võib ritsikaid ja tirtse rohkem kuulda kui näha. Sihktiivalised on jässaka pikliku külgedelt kokku surutud kehaga enamasti rohelised või pruunikad putukad. Nende kõige tagumine jalapaar on muutunud pikenenud hüppejalgadeks. Siia putukarühma kuuluvad rohutirtsud ja ritsikad. Sihktiivaliste haukamissuistega varustatud pea on suurte ovaalsete liitsilmadega ning kolme lihtsilmaga. Tundlad on kehast pikemad (ritsikatel) või lühikesed (tirtsudel). Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu. Eestiivad on kitsad, nahkjad, tagatiivad aga laiad, kilejad, hästi arenenud soonestusega. Pärast maandumist volditakse tagatiivad lehvikutaoliselt kokku ning tõmmatakse eestiibade alla varjule. Pikad eestiivad kaitsevad ülalt ja külgedelt ka putuka pikka tagakeha. Tagakeha lõppeb sageli lühikeste urujätketega ja emastel ka pika munetiga, mille abil nad oma munad pinnasesse või taimedesse munevad.
isase sugurakud erilises seemnehoidlas. Munad viljastatakse seemnehoidlast möödumisel. Emamesilane elab mitu aastat, kuid paaritub ainult ühe korra elus. Tema seemnehoidlas säilivad seemnerakud viljastamisvõimelistena aastaid. Ürgsematel putukatel paaritumist ei esine, vaid isane jätab seemnerakkude pakikese maha kuhugi, kust emane selle üles korjab. Putukamunad on väga erinevate mõõtmetega. Kõige pisematel kiletiivalistel on nende läbimõõt vaid 0,02 mm, ritsikatel aga kuni 10 mm. Munad on enamasti kaetud kõva koorega ning nende suurus ei muutu. Munad munetakse üksikult või hulgakaupa toidutaimele, maapinnale, pinnasesse, koorepragudesse või mujale, vahel kaetakse nad emasputuka poolt kaitseks kehakarvadega või ümbritsetakse mullaosakestest või muust materjalist kookoniga. Mõne liigi emased jäävad munade juurde ja hoolitsevad nende eest, mõned kannavad munapakikest isegi endaga kaasas. Munade arengu kiirus sõltub
Putuka suiste juurde kobijad. kuulub ka suuava kohal asuv ülahuul, mis ei ole moodustunud jäsemetest, vaid kujutab endast lihtsalt putuka pea katete kurdu. Sellise ehitusega suiseid nimetatakse haukamissuiseteks ning need esinevad putukatel, kes toituvad tahkest toidust. Peale prussakate on haukamissuised veel näiteks mardikatel, kiilidel, sihktiivalistel (rohutirtsudel ja ritsikatel) ning liblikate röövikutel (aga mitte liblikate valmikutel). Kaugeltki mitte kõik putukad ei toitu tahkest toidust. Näiteks liblikate valmikud toituvad enamasti õites leiduvast nektarist, mida nad imevad oma pika imilondi abil. See
annaabi.ee 
