Tühjus Soe hommikune päikesekiir torkis hundile silma. Ta liigutas end nõrgalt, ringutas ja haigutas. Kuid veel enne, kui hunt silmad avada jõudis tundis ta, et midagi on valesti. Midagi maailmas oli täiesti teisiti. Erinev senisest, erinev hajurnust. Täielikult muutunud. Koos silmade avanemisega taipas ta, millega tegu. Hunt tundis hirmu ja segadust. Ta viibis kusagil pimedas kohas. Silmad hakkasid kiirelt pimedas paremini nägema. Ta nägi, et ta oli igast küljest piiratud tugeva võrega. Oli suhteliselt kitsas. Võre vahelt oli näha veel selliseid kaste,
" ,,Kui palju on siis kopsakas summa?" päris imestunud poeg isa käest. Isa vaatas rahuloleva pilguga kõigepealt poisile, siis naisele otsa, pistis käe püksitaskusse, võttis sealt välja kägardunud paberi ning viskas selle lauale ise lisades: ,,Lugege ja imestage, märgade pükstega poisike köhis veerand miljonit välja. AGA... Tänaseks mulle aitab, see möllamine ja kuumus väsitas päris ära, lähen heidan magama." Ringutas, võttis sõõmu vett ja hakkas magamistoa poole sammuma ning sõnas üleõla: ,,Madis! Said vilja võetud või?" ,,Jah, põld oli keskpäevaks juba kõva." ,,Siis kao magama, homme paned hommikul traktori tööle ja viid vilja otsemaid kuivatisse, muidu läheb jälle hallitama nagu möödunud aastal!" sõnas Jaan uniselt ning sulges ukse enda järel. Väljas oli soe ja rohutirtsud siristasid ning siit-sealt oli vahest kuulda mõni üksik koera haugatus
ta musti ohte kurikavalaid. Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu, kuid hüljatultki armastada said. Sa katsumuste koledusi talud niikaua, kui sus virgub unelmaid. Tean, midagi maailmas pole kaduv, kõik naaseb kaudu kummalisi radu, surm ainult olemisest teise retk. Nii läbib inimhingki rännu pikkust ja imades säält jumalikku rikkust ta täiuslikumaks saab iga hetk. Üksinduse randadel Mõnikord kujutelm endaga viib su läbi maailma, mis magab. Mäletan, igatsus ringutas tiibu mu tolmunud künnise taga. Kuidas mind kutsus ta lummurinime hukutav imepära! Ma seisan ses elus kui pärli ees pime ja ometi naudin ta sära. Mäletan, heledas hommikupuhtes tõusin kui pakatav rohi, aldina valu ja valguse suhtes, rõõmus, et tajuda tohin kõike, mis tundeile tarmukust annab: kevadepuhanguid noori, mängurikirge, mis õlgadel kannab sõnatu kurbuse loori, pahe ja vooruse võitlusenimbust rahutuil otsisklusretkil,
nende kuma. ülal platvormil põles ikka veel lõke kaugele üle linna paistes. Tornide päratu siluett heitis oma varju üle Pariisi katuste, paistes valguse taustal suure tumeda väljalõikena. Linn näis virgunud olevat. Hädakellad hakkasid eemal kaebama. Hulgused ulusid, hingeldasid, vandusid ja ronisid üles, kuna Quasimodo, nähes metsikuid nägusid galeriile järjest ligemale tulevat, võimetu nii hulga vaenlaste vastu ja mustlastüdruku saatuse pärast hirmul, ahastades käsi ringutas ja taevalt imetegu palus. 414 V.REDUPAIK, KUS PRANTSUSMAA KUNINGAS LOUIS OMA PALVERAAMATUT LOEB Lugejad mäletavad vahest, et enne kui Quasimodo öösel hulguste jõuku märkas, nägi ta oma kõrgest kellatornist Pariisi silmitsedes Saint-Antoine'i värava pool küljes ainult üht tulukest. Seal oli nimelt kõrge, sünge jioone ülemise korruse aken veel valge. See hoone oli Bastille. Valgus aga Louis XI küünal. Kuningas Louis XI viibis tõepoolest juba paar päeva Pariisis
Isa, armas isa, mina olen ju siin, Agnes!» Gabriel tahtis ka hüüda -- ja tema vägev hääl oleks vist kaugemale kandunud, aga -- olgu see kartuse pärast, et vali hüüdmine põgenejaid veel enam võiks hirmul ada ja suuremale kiirusele avatleda, olgu see muu teadmatu põhjuse pärast -- ta hääl jäi rindu kinni. Agnes kordas hüüdmist mitmel korral, aga keegi ei võtnud teda kuulda; ratsanikud ei pööranud kordagi pead ja varsti olid 272 nende kujud pimedusse kadunud. Agnes ringutas meelt heites käsi. «Surmahirm teeb inimesed kurdiks,» ütles Gabriel naeratades. «Minu isa ei karda surma,» kostis Agnes uhkelt. «Võib küll olla, aga ma arvan siiski, et elu talle armsam on ja et ta teie rõõmuks veel kaua elada himustab. Olgu see teile heaks eeskujuks, preili Agnes. Nüüd ei ole teil enam kõige vähematki põhjust surma igatseda. Meie peame tõsiselt elu nõudmiste peale mõtlema. Koit hakkab pea kumama, venelased võivad iga silmapilk siin olla. Metsas on ainus
neli tuld paistma. Seal oli küla. Suundusin kaldalt paistva tule poole, tõmbasin aerud sisse ja lasksin voolust ennast kända. Kui lähemale jõudsin, nägin, et põles latern suure aurupraami mastis. Piilusin ringi, valvurit otsides. Mõtlesin, kus ta küll võis magada. Viimaks leidsin ta. Mees istus ninas trossidel, pea põlvede vahel, ja norskas. Andsin talle paar kerget müksu õla pihta ja hakkasin nutma. Ta võpatas ehmunult; kui ta aga nägi ainult' mind, haigutas ja ringutas ta tublisti ning ütles siis: 284 «Hallo, mis on? ära nuta, poiss. Mis on juhtunud?» Ma oigasin: «Taat ja memm ja õde ja . ..» Siis langesin kokku. Mees kostis: «Oh pagan, ära pirise, meil kõigil on oma mured. Küll asi paraneb. Mis nendega juhtus?» «Nad -- nad on . . . kas olete parve valvur?» «Jah,» ütles ta, enesega väga rahul olles. «Olen kapten ja omanik ja tüürimees ja loots ja valvur ja pootsman; ja mõnikord olen laadung ja reisija kah. Ma pole nii rikas kui vana Jim
annaabi.ee 
