Saadud kaardipilt meenutas kraatrit. Väljaspool muid kerkeid ei avastatud. Esialgu oletati, et tegemist on vulkaanilise vormiga. Viisteist aastat pingsat tööd ja 160 puuraugu materjali läbitöötamine viis Geoloogiateenistuse geoloogid-kaardistajad Kalle Suuroja juhtimisel äratundmisele, et maapõues peituva, esialgselt paluküla kerkeks nimetatud kraatritaolise struktuuri puhul on tegemist meteoriidikraatriga. Hiiumaa pealinna kagupiiril asuv ringstruktuur sai nimeks Kärdla meteoriidikraater. 13 5.1 Kaatri teke Kärdla meteoriidikraater tekkis Vanaaegkonna Ordoviitsiumi ajastul, ligi 455 miljonit aastat tagasi, tolleaegses madalmeres toimunud meteoriidiplahvatusel. Eestimaa koht madalmeres (kuni 50 m sügavuses) asus tollal Baltika nime kandval mandrilaamal kusagil lõunapoolkeral, tänapäevase Uus-Meremaa kandis. Meteoriit läbis vähem kui kümnendiku sekundiga poolesaja 13R. Tiirmaa. Meteoriidid ja Meteoriidikraatrid. Tallinn 2002
aastal Armin Öpik. Temalt pärineb ka termin ,,gneissbretsa". Nende kivimiline sarnasus Kärdla meteoriidikraatri ringvalli kristalse aluskorra bretsastunud kivimitega lubas teha oletusi, et ka Loode-Eesti gneissbretsad võiksid pärineda mõnelt nende levikualalt põhja poole jäävalt impaktstruktuurilt. Geoloogide huviobjektiks sai Soome lahe suudme lõunaosas, Osmussaare ja Suur-Pakri saare vahel asuv Neugrundi madal, millel on omapärane ringstruktuur. Selle madala ringikujulise moreenipõndaku tekkehüpoteesi polnud seni veel keegi välja pakkunud. () 1996. a suvel Eesti-Rootsi ühisekpeditsiooni käigus uurimislaeval "Strombus" uuriti T. Flodeni juhtimisel Neugrundi struktuuri seismoakustilise pidevsondeerimisega. Selgus, et Neugrundi struktuur (59º20'N; 23º31'E) on mitmeringne struktuur, mis koosneb tuumikust ehk Neugrundi madalast, ringsüvikust, ringvallist ja välisest alamikust. ()
käigus katkevad sidemed C-O, C-N, C-P, C-C, C-S. Hüdrolaaside süstemaatilised nimetused: Näiteks: atsetüül-CoA hüdrolaas, kus atsetüül-CoA on substraadi nimi. EC 4.0 Lüaasid ja nende süstemaatilised nimetused: Lüaasid on ensüümid, mis katalüüsivad lagunemis- ehk lüüsumisreaktsioone. Sidemete lõhustumises ei osale veemolekulid ja oksüdeerijad. Lüaaside reaktsioonide käigus tekib reeglina kaksikside või ringstruktuur. Vastureaktsioonis katalüüsitakse kahe substraadi ühinemist, seetõttu kutsutakse lüaase ka süntaasideks Lüaaside süstemaatilised nimetused: Näiteks: tsitraadi hüdro-lüaas, kus tsitraat on substraat ning hüdro (H2O) on eralduv rühm. Lüaas Reaktsioon dehüdrataas vee elimineerimine hüdrataasid vee liitmine
aminoterminus. Reaktsiooni teises astmes hüdrolüüsitakse vaheühend katki ja vabaneb C-terminus. Teises etapis käitub His üldise happe katalüsaatorina. 59 Substraat - vahendatud katalüüs Ntx kitinaas. Beeta-glükosiidse sideme hüdrolüüsiga tegemist. Kitinaas kasutab nukleofiilina substraadi enda atseetamido rühma hapnikuaatomit. Kovalentne vaheühend tekib nüüd substraadi enda sees (ringstruktuur). Reaktsiooni teises etapis ringstruktuur hüdrolüüsitakse vee poolt. Esimeses etapis on am.hape kui hape ja teises etapis kui alus. Produkt-vahendatud katalüüs Inimese 8-oksoguaniini DNA glükosülaas Osaleb DNA reparatsioonis oksüdatiivse kahjustuse elimineerimises. 8-oks.guan on oksüdeeritud kaheksandast positsioonist. Replikatsiooni paneks vastu adeniini ja GC paar asenduks AT paariga. DNA glükosülaas lõikab välja oksüdeeritud aluse paarist. Produkt osaleb katalüüsis
üldises keelekasutuses. Tõlgendamisel on tegemist nn. arusaamise ringstruktuuriga. Ükskõik millise tõlgendamisviisiga tegu poleks, on tegemist mitte üksikute sõnade tõlgendamisega, vaid terviku tõlgendamisega (laused, normatiivsed aktid jne.). Seejuures on oluline sõnade asukoht ja järjestus terviku suhtes. Nii jõutakse hermeneutilise (tähendusliku) ringini, mille aluseks on aktide endi iseloom, sõnade, lausete koha väärtus (arusaamise ringstruktuur). Tõlgendamise viisid jagunevad 2 rühma: 1) subjektiivsed tõlgendamise viisid; 2) objektiivsed tõlgendamise viisid; Subjektiivsel tõlgendamisel püütakse teada saada ajaloolise seadusandja poolt kunagi seaduse teksti sisestatud mõte ja eesmärk. Objektiivse tõlgendamise jaoks on määrav seaduse mõte, mis on sõltumatu ajaloolisest seadusandjast. Mõlemaid ülaltoodud tõlgendamisviise tuleb lugeda nn. teleoloogilisteks, sest mõlemad püstitavad kindlad eesmärgid.
üldises keelekasutuses. Tõlgendamisel on tegemist nn. arusaamise ringstruktuuriga. Ükskõik millise tõlgendamisviisiga tegu poleks, on tegemist mitte üksikute sõnade tõlgendamisega, vaid terviku tõlgendamisega (laused, normatiivsed aktid jne.). Seejuures on oluline sõnade asukoht ja järjestus terviku suhtes. Nii jõutakse hermeneutilise (tähendusliku) ringini, mille aluseks on aktide endi iseloom, sõnade, lausete koha väärtus (arusaamise ringstruktuur). Keel pole samas mitte ainult õigustloovate aktide kirjalik vorm, vaid näiteks ka kohtuniku tegevuse resultaat subsumeerimisel (paigutades elulisi asjaolusid õigusnormi abstraktse faktilise koosseisu alla, toimub igapäevaelu transformeerimine “seaduse keelde”, s.o. väljendamine õiguskeeles). “Õiguskeel” pole eriline süsteemne allkeel, vaid oskuskeel, kus erivahendiks on vaid spetsiifiline sõnavara – terminid. Kogu ülejäänud atribuutika õiguskeeles
annaabi.ee 
