Päevade vaht L'Ecume des jours Päevade vaht on muinasjutuline armastuslugu alati ülioriginaalse prantsuse rezisööri Michel Gondry poolt. Fantaasiaküllase draama peategelaseks on elu nautiv rikkurist playboy Colin, kelle elus pole midagi olulisemat kui klaverokteil (sõna tuleneb klaverist + kokteilist; klaverist, mis valmistab kokteile vastavalt meloodiale ja tunnetusele, mida inimene klaverile parasjagu seda mängides edasi annab) oma ihuteenri ja koka valmistatud road ja oma sõber Chick. Kui Chick teatab, et on leidnud endale armastatu Alise'i, hakkab ka Colin mõtlema, et ehk pole ka tema elu veel täiuslik. Ehk on ka tema elust puudu veel armastus
Elukvaliteet on inimete endi teha Eesti rahva vanasõna, et igaüks on oma õnne sepp, kehtib igas olukorras. Inimene langetab ise otsuseid, mis kujundavad tema elu ja selle kvaliteeti. See, mida inimene oma elus kõige enam väärtustab, tuleb kaasa kodust olgu selleks siis lähedaste olemasolu, haridus, karjäär või rahakoti paksus. Luksuslikus katusekorteris elab kolmekümnendates eluaastates edukas rikkurist firmaomanik, kes saab lubada endale kõike, mida hing ihaldab. Ta vanemad surid mõne aasta eest traagilises autoavariis, pärandades oma ainsale pojale kogu oma maise vara. Hetkel elab mees üksinda, võideldes kaugelearenenud kopsuvähiga, seltsiks vaid Prantsusmaalt ostetud pekingi paleekoer. Ühes kahetoalises Lasnamäe korteris elab seitsmelapseline pere, kelle ainsateks sissetuleku allikateks on lasterahad ja isa invaliidsuspension. Lapsed on hea tervise juures,
Minu nädala eelarve oli 20 eurot ning midagi luksuslikku ma endale ka söögi osas lubada ei saanud. Sellest hoolimata oli see minu jaoks kõige õnnelikum aeg suve jooksul, sest sain olla looduses ja tutvuda uute kohtadega. Seega ei määra õnne mitte raha suur hulk, vaid oskus seda rakendada ning sellest saadavad emotsioonid. Öeldakse, et inimesi ja armastust ei saa osta. Igapäevaelu näitab aga vastupidist ja see on igati kahetsusväärne. Tihti näeme meediast, et igal rikkurist vanamehel jookseb järel kahekümneaastane silmarõõm. Seda aga vaevalt keegi muu kui rahaga seletab. Samuti on levinud korruptsioon ja see, kuidas inimesed ennast ja oma põhimõtted lihtsalt maha müüvad, seda muidugi omakasu eesmärgil. Seda teemat kajastab ka Nikolai Gogoli teos ,,Surnud hinged", kus iga lepingu ja kokkuleppe tähtsaks osaks oli pakk sularaha ning kõrgemate sidemete olemasolul saadi kõik oma tahtmised.
Kas me suudame taastada looduse hapra tasakaalu? Inimeste põhjustatud kahjud on meeletult suured, üks suuremaid on minuarust niinimetatud ,,maa kopsude" kallale minek. Toimuvad suured lageraided, kus valimata kas noor või vana puu läheb ikka sae alla. Ma arvan, et raha ja rikkus ajavad inimesed peast hulluks, mulle on tähtsam keskkond, kus ma elan, kui see, et kuidas ma siin elan, kas olen keskklassist või siis rikkurist puuraidur. Ei saa öelda, et ka puuraidurid selles nii väga süüdi on, et metsa väheks on jäänud, on ka palju muidu põhjuseid, näiteks metsatulekahjud. Kahju, et on nii jultunuid inimesi kes lihtsalt lähevad ja panevad metsa põlema, aga ega nende vastu ei saa. Viimastel aegadel üha rohkem ja rohkem on hakatud istutama noori puid, mille käigus luuakse uusi metsasi. Globaalseks probleemiks on tõusnud veereostus, eriti palju on räägitud Läänemerest
nahka, sest oma ,,Mina maksan, mina saan." olemuse ja äkiliste vihapursete tõttu jättis meeleheitlikult haavatud mulje. Väga köitvaks sai rollist välja tulemine, mis väljendus selles, et näidendi sisesest näidendist tuldi hetkeks välja ning kiideti, laideti, eluteatri üle. Lumiste näitemäng läks täppi, sest Alexandre Amilcar'i ego oli sama suur, kui ta rahakott ning Lumiste näitas seda ka hästi välja. Olles kiireloomuline ning range, nagu peab üks rikkurist raamatupidaja olema. Riho Kütsari roll kunstnikuna ning loomult rõõmsameelse, kuid samas abi vajaja sõbrana oli üsna huvitav, sest jättis väga reaalse mulje, olles üks hetk kunstnik ja pärast seda sõber, kes samas varjutab tema kunstniku isiksust. Kui muidu näiteks kooliteatris näideldakse, siis on tihti tunda vastava inimese isiksus tema liigutustes ja sõnakasutuses. Siin pidid Riho Kütsar, Liisa Pulk,
tundevirvendusena tulevikuunistustes. Kui Kasearul ehk napibki mõnes kohas kogenud lavapartneritega võrreldes näitlemisoskust, korvavad selle puudujäägi värske stambivaba suhtumine, energia ja sarm, mis peaksid olema tuntavad viimasessegi ritta. Ta on tõeline Romeo, veidi häbelik ja esimesest armumisest segadusse sattunud. Hele Kõre Julia on sajanditetagusest suguõest hulga hakkajam. Talle ei meeldi olla maha parseldatud vanale rikkurist sugulasele Parisele (Tõnu Kilgas). Julia võitleb ettemääratuse -- nii vastumeelse abielu kui iga vaataja ja peategelaste kuklas tiksuva teadmise vastu. "Meil on teine lõpp," kinnitavad noored armastajad, kui on teineteisele ette lugenud Shakespeare'i värsse "Romeost ja Juliast" ning plaanivad tulevast ühist elu. Noorsooteatri versioon kasutab küll osaliselt värssdraama originaalteksti, kuid on suuresti toodud tänapäeva. Enamasti tavakõnes
sai ta ka isa sekretärilt, kes räägib kuidas isa istub arvuti taga ning vaatab sinna ülespandud pilte. On 11,september 2001 aasta. Tyler ja isa on ära leppinud. Samuti on üksteist taas leidnud Ally ja Tylor. Hommikul läheb Tylor isa kontorisse teda ootama, kui terroristide lennuk rammib WTC, kus asus Tylori isa kontor. Filmis kajastatud sotsiaalsed faktid Kõige tähtsamad perekonnaliige Tyleri elus on ta väikeõde Caroline. Rikkurist isa ja ema on lahutatud ja isa kipub oma lastest eemale hoidma. Tylor elab omaette, teenides endale raha raamatupoemüüjana. Ta tahab olla sõltumata oma isa rahast ja tema mõjuvõimust. Kui Ally isa Tyleri arreteeris, kasutas isa oma advokaati ning raha, et Tyler vabastada. Tyleri meelest oleks ta meelsamini karistuse ära kandnud, kui isa teeneid kasutanud. Kõige tähtsam Tyleri meelest on kokkuhoidev ja hooliv pere. Raha on teisejärguline. Tylori isale aga on raha
Üks rikkur oli talle kord pihtinud, kui lihtsast tähelepanekust piisas, et varandust majanduslanguse eest päästa. See juhtus New Yorgis aastal 1929. Mu tuttava tuttav rikkur oli astunud lifti, kus temasugustele olid abiks vaid sente teenivad piimahabemega liftipoisid, vormimüts peas. Kuna sõit kõrge hoone ülakorrustele võttis aega, jõudis rahamees piisavalt kuulda, mida liftipoisid omavahel arutavad. Nad olid arutanud aktsiate hindu. Tol hetkel, kinnitas mu tuttav, oli tema rikkurist vana tuttav saanud aru: viimane aeg on oma aktsiad müüki paisata. Sest kui isegi liftipoisid on tulnud laenatud raha abil aktsiaturult tulu noolima, on peagi karta turu kiiret langust umbes sellist nagu siis, kui mõni lifti tross peaks katkema. Just nii, nagu rikkur kartis, 1929. aasta sügisel juhtuski. New Yorgi börsil kaotasid aktsiad septembris kuu ajaga ligi viiendiku oma väärtusest. Ehkki sellele järgnes väike korrektsioon ülespoole, saabus 24. oktoobril uus ja
annaabi.ee 
