Majavaimul tekib vastavus Maarja, Antoniuse (Tõnn) , Katariinaga. Majahaldjas ei kannata tülitsemist ja riidusid. Libahundid Tont, libaloomad, külmking, marrus, puuk, kratt, ebajalg, võlu. Haldja ja libahundi vahettegemise kriteeriumid: I Vahe tegemise kriteerium - surnu hing – a) kinnijäänud (kurjategijad, must nõid, võlgnikud, rikkuses kinni, viljastamata surm, enesetapjad, vabast tahtest kinni, hauda maetud, tapetud lapsed) b) loitsu ja riitusega, mingi kohaga seotud. - elava inimese hing – 1) vabast tahtest 2) loitsu või riitusega seostatakse mingite esemetega. II kriteerium - Laibad mõjutavad maailma füüsiliselt (piinavad jne.) Haldjas mõjutab teispoolsuse kaudu – juhuste kokkusattumine. III kriteerium - Libasid on palju näha. Haldjaid näeb üliharva. IV kriteerium - Haldjaid toidetakse. Libandeid mitte kunagi, kihutatakse takka. V kriteerium - Liband on kogu aeg kohal, sest ta on seotud
kultuspaikades. Nt Küprosel, on näha et Aphrodite pühamu kuulub ühte sepikojaga. Pygmalion (kääbusmees) on sepp-meistrimees vb ka valitseja. Tema armus Aphrodite kujusse või tegi ilusa kuju Galatea. Aphrodite puhus sellele elu sisse, need abiellusid ja rajasid Aphrodite kultuse. Nad on kultuslikult seotud ka Lemnose saarel. Müüdi järgi saatis Aphrodite Lemnose naistele haisu, siis nende mehed käisid mandrilt armukesi võtmas ja naised tapsid kõik mehed ära. See lugu seondus riitusega, kus Hephaistos lahkus saarelt 9 päevaks. Sellega seoses kustutati saarel kõik tuled, ohverdati vaid ktoonilistele jumalatele, naised hoidsid meestest eemale ja sõid haisuks küüslauku. Normaalsuse taasamiseks toodi 9. päeval uus koldetul, siis ohverdati. Kolmas jumal, kellega oli ta seotud, on Hermes. Too võis olla ka Erose isa. Nende kindel poeg on Hermaphroditos. Teda austai eelkõige Väike-Aasias Ida mäe juures. Ta olevat olnud imekaunis
Ohvriloom oli haldjale meelepärane, sest rituaali järel hakkas vihma sadama. Kogu rituaali ja loitsukatke kirjutas üles pastor Gutslaff, kellele sedalaadi riituse läbiviimine ei meeldinud. Tänu üleskirjutusele on ka kerge tõdeda, et veel 19. sajandil, paarsada aastat hiljem, on asunduse-eestlased samasuguse loitsuga pöördunud piksehaldja poole. Kuigi neil oli loitsimispäevaks hoopis toomapäev ja kriisiriituse asemel tegemist tavakohase piksekahju ennetamise riitusega. Hoopis tavalisem ohvriloom on olnud lammas: lambatapp ja -liha söömine kuulub väga kindlate pühade juurde: annepäev 26. 07, olevipäev 29. 07, lauritsapäev 10. 08, pärtlipäev 24. 08 ja mihklipäev 29. 09. Veel on lambaohver kuulunud hingedeaega, samuti sellise olulise lõpetamisriituse nagu lõikuspüha juurde. Kuigi avalikke ohverdamisi ja ohvririitusi ei ole eestlased viimastel sajanditel toimetanud, on iga talu viisipäraselt omaette lamba ohverdanud
need jäävad tegemata, siis ei saa surnu samuti lahkuda. Siirderiitused aitavad lahkunul oma staatust muuta. - Kui inimene sureb, siis tehti uksed ja aknad lahti, et hing saaks vabalt liikuda, ega jääks ruumi kinni. - Vaikusenõue, igasugune lärmi tekitamine ning kõvasti rääkimine lõppeb, kui inimene on surnud. - Surnu pesemine, toimus ka siis, kui surnu näiteks eelmisel õhtul alles pesemas oli käinud. See näitab, et tegemist on tõesti riitusega. - Surnu riietamine, on oluline, et surnu saaks selga need riided, mis ta ise on tahtnud või lasknud endale valmis panna. Riietel ei tohi olla sõlmesid sees, kingapaelad, vööd jt. peavad lahti olema, lihtsalt vaheliti pandud. Vastasel juhul võib surnu hakata unes käima ning seletusi nõudma. - Rinnale „hingeristike“, praeguseks on see komme kadunud, surnu rinnale pandi peale riietamist laastudest, õlekõrtest tehtud hingeristike, mis surnut kaitses.
härg. Ohvriloom oli haldjale meelepärane, sest rituaali järel hakkas vihma sadama. Kogu rituaali ja loitsukatke kirjutas üles pastor Gutslaff, kellele sedalaadi riituse läbiviimine ei meeldinud. Tänu üleskirjutusele on ka kerge tõdeda, et veel 19. sajandil, paarsada aastat hiljem, on asunduse-eestlased samasuguse loitsuga pöördunud piksehaldja poole. Kuigi neil oli loitsimispäevaks hoopis toomapäev ja kriisiriituse asemel tegemist tavakohase piksekahju ennetamise riitusega. Hoopis tavalisem ohvriloom on olnud lammas: lambatapp ja -liha söömine kuulub väga kindlate pühade juurde: annepäev 26. 07, olevipäev 29. 07, lauritsapäev 10. 08, pärtlipäev 24. 08 ja mihklipäev 29. 09. Veel on lambaohver kuulunud hingedeaega, samuti sellise olulise lõpetamisriituse nagu lõikuspüha juurde. Kuigi avalikke ohverdamisi ja ohvririitusi ei ole eestlased viimastel sajanditel toimetanud, on iga talu viisipäraselt omaette lamba ohverdanud
annaabi.ee 
