(valgete võidu korral poleks lääneriigid Eesti iseseisvust tunnustanud). Aprillis 1919 toimusid valimised Asutavasse Kogusse edu vasakpoolsetel sotsialistlikel erakondadel. Selline juhtpartei, alalhoidlik, baltisakslastega kompromissi otsiv ja Ajutise Valitsuse eest vastutav Maaliit Pätsi juhtimisel sai lüüa. Moodustati vasaktsentristlik valitsus, algul O.Strandmani, seejärel Tõnissoni juhtimisel lootsis Eesti riigilaeva võidule. Okt. 1919 võttis Asutav Kogu maaseaduse vastu baltisaksa aadel kaotas mõisad ja majandusliku võimu. Kaitselahingud : PA pidi peatama pealetungi Läänerindel ja koondama Eesti vastu 75-80 000 meest, heitlused kestsid veb.-mai. See andis nt. Poolale ja teistele läänenaabritele aega kaitse korraldamiseks. Eestlased tugevnesid vaatamata kohatisele ebaedule ning rahvavägi suurenes 80 000 meheni, lisaks 120 000meheline Kaitseliit(1/5 rahvast kokku). Maikuus tuli Pihkva all
ebaõiglusega selle sõna platonlikus tähenduses – inimesed, kel pole vastavaid eeldusi, püüavad riigivõimu teostada. Platon piltlikustab seda “Politeia”`as (488a – 489a) nn laeva võrdpildiga: riiki on seal võrreldud laevaga, millel on laevandusest vähetaipav omanik. Nii kirjeldatud omanik sümboliseerib rahvast. Selle omaniku juures käivad laevatüüri nuiamas madrused, kes samuti laevanduses kõige suuremad asjatundjad ei ole. “Riigilaeva” tüür on jagelemise objektiks. Igaüks neist arvab, et just tema peab laeva juhtima, kuigi keegi neist ei ole kunagi seda kunsti õppinud, ei saa osutada oma õpetajat ega õppimisaega. Pealegi teatavad nad, et seda asja polegi vaja õppida ning on valmis vaenama igaüht, kes sellist nõudmist valitsejale tahab esitada. Kui üks kildkond on nüüd mingi kurikavalusega laevatüüri 4
Niisuguse pdluse olemasolu ei ole aga inimese enda teha ega loomulikult mitte riigivimu poolt jagada, vaid pigem kaasasndinud. Tarkus thendab Platoni eetika kohaselt aga voorust, mille eelduseks on olemuste/ideede teadmine. Platon piltlikustab seda nn laeva vrdpildiga: riiki on seal vrreldud laevaga, millel on laevandusest vhetaipav omanik. Nii kirjeldatud omanik smboliseerib rahvast. Selle omaniku juures kivad laevatri nuiamas madrused, kes samuti laevanduses kige suuremad asjatundjad ei ole. Riigilaeva tr on jagelemise objektiks. Igaks neist arvab, et just tema peab laeva juhtima, kuigi keegi neist ei ole kunagi seda kunsti ppinud, ei saa osutada oma petajat ega ppimisaega. Pealegi teatavad nad, et seda asja polegi vaja ppida ning on valmis vaenama igaht, kes sellist nudmist valitsejale tahab esitada. Kui ks kildkond on nd mingi kurikavalusega laevatri enda ktte saanud, siis kiidavad nad endid suurteks asjatundjateks
[R&A:] Riik vajab tugevat võimu, mis ühendaks ühiskonna liikmed üheks tervikuks. Kuid selline suvereniteet ei õnnestu Machiavellilikult immoraalsete ja ateistlike meetoditega. Tuleb apelleerida mõistusele ja loomulikele seadustele. Riigi määratlus: "Riik on õiglane valitsus, mis laieneb nii üksikutele perekondadele, kui ka kõigele sellele, mida nad ühiselt valdavad." Suveräänne võim on B. järgi see jõud, mis liidab riigilaeva osad üheks tervikuks, sest riiki ei moodusta elanikkond, vaid rahva liit ühe suveräänse võimu all. Suvereniteet on tõeline vundament, millele rajaneb riigi kogu struktuur ning millest sõltuvad kõik kohtuametid, seadused ja korraldused. Suvereniteet on ainus kohustus, mis seob perekondi, kolleegiume, ühendusi, eraisikuid ning ainsat täiuslikku ühendust, mis ongi riik. Suvereniteet on absoluutne ja igavene võim riigi kehastuses
Hobid võimaldavad inimestel rikastada ning kontrollida oma kehalisi ja vaimseid võimeid ning arendada eneseväärikuse tunnet. Ja seda tüüpi väärtus ei sõltu nende hüvede väärtusest, mida sel moel võidakse luua. Siit sugeneb mõte, et demokraatiat ei tuleks hinnata üksnes selle järgi, kui hästi ta aitab saavutada üldist hüvet, kuigi ka see on tähtis. Peaksime seega heitma veel ühe pilgu oskustöö-analoogiale. Platon võrdleb valitsemist meresõiduga riigilaeva tüürimisega. Kui jätame meresõidu rahvahulga hooleks, võime ette kujutada, missugune kaos on selle tagajärjeks: "purjus lõbusõit", nagu ütleb Platon. Me ei jõua kunagi sinna, kuhu tahaksime. Kuid kas meresõidul peab alati olema säärane selge eesmärk jõuda ettemääratud sihtpunkti? Mõtleme näiteks õppereisile. Sellisel puhul annaksime võibolla igaühele rooli proovida. Ja õigupoolest, miks ei peaks reis riigi-laeval olema purjus lõbureis
annaabi.ee 
