tasandile e pmslt orjastaatusesse. H siht oli kogu Euroopa etnilise kaardi ümberkujundamine. Frank juhtis peamisi ringkondasid Poolas H käe all. Poolas toimus haritlaste hävitamine. Poolas oli juute 1/10. Neil oli suur roll tööhõives. Nende hävitamine oleks Poola majanduse taandarenguni viinud. Ei teatud mida juutidega teha kas välja saata kuhu?-, ala hoida vastu pm-tele- või tappa. Himmlerstadt 1940. a kevadel reisisid Himmler (riigikomissar) ja Hanns Johst (natsist luuletaja, SS-i auliige) mööda Poolat. Zamosci linn vaimustas Himmlerit nii väga oma kultuursusega, et ta nimetas selle linna ümber Himmlerstadiks. Hs.-st sai esimene linn, mida saksastati.
Küllap oli saakslastele selge, et eestlased on ilma hea liidrita ning ei hakka organiseerituld nende vastu võitlema. Sellepärast oli mõistlik kartmatult eestlasi mobiliseerida ja paana neid bolsevike vastu võitlema. Reichsführer Heinrich Himmler koos riigikantselei ülema Martin Bormanniga ja okupeeritud idaalade riigiministriga Alfred Rosenbergiga jõudsid novembris 1943 üksmeelele, et Eestile ja Lätile tuleb anda autonoomia. Selle kava vastu olid Ostland'i riigikomissar Hinrich Lohse, välisminister Joachim von Ribbentrop ja pärast ka Adolf Hitler, kes aga andis Himmlerile õiguse Eestis ja Lätis mobilisatsiooni korraldada. Vaatamata eestlaste vastuseisule ja enne mobilisatsiooni sakslaste andtud lubadusele, et väljaõpe korraldatakse Eestis, saadeti nad ikka Dbica laagrisse. Eesti Brigaadi formeerimisel Dbicas sai Eesti sel teel relvi ja väljaõpetud kaadrit, keda ta vajas hiljem loodavates üksustes. Pärast
Stalin 14.06.1941 massiküüditamised: 43 000 baltlast (10 000 + 15 000 + 18 000) GULAGi (sunnitöölaagrid) Natside Ostland 22.06.41 Sks ründas NSVL-i, Eestisse jõudis septembris. Baltlaste sissisalgad. Leedu aktivistide Rinne (LAF) ,mille ees Leedu Berliini suursaadik Kazys Skirpa, hiljem Juozas Ambrazevicius seega Saksamaa tegi Leeduga koostööd ja lubas omavalitsust. Balti riigid + Valgevene moodustasid riigikomissariaadi Ostland, mida valitses Riias riigikomissar Hinrich Lohse. Ostland allus okupeeritud idaalade riigiministeeriumile, mida juhtis Tlna baltisakslane Alfred Rosenberg. Iga riik sai oma kindralkomissariaadi, mida juhtisid kindralkomissarid + kohalik omavalitsus, mida juhtisid direktoraadid: Hjalmar Mäe, Oskars Dankers, Petras Kubiliunas. III Reich võttis üle natsionaliseeritud vara, eesmärk Balti ressursside max kasutus sõja tarbeks. Põrandaalused rahvuslikud opositsioonirühmed, mille eest Est viimane PM Jüri
4. märts 1918 - Eestis tervikuna oli Sa okupatsioon alanud. Kaotus Ve jaoks oli ca 4% territooriumist ja 25% rahvastikust. 33% tööstuspotentsiaalist sõja eel. Bresti rahulepinguga tehti selget vahet alade puhul, mis olid vallutatud enne oktoobripööret ja neil, mis hiljem. Esimeste puhul deklareeris Ve, et loobub oma varasemast suveräniteedist nende üle. Baltimaade sõjaväelise valitsuse alla. Tegemist tsiviilvalitsusega. Sõjaväest sõltumatu. Alfred von Gossler Baltimaade riigikomissar. Sai korraldused otse Berliinist. Teise osa territooriumid jí vormiliselt edasi Ve suveräniteedi alla, kuid nendelt aladelt tuli välja viia kõik Ve sõjaväeüksuses ja korda pidasid Sa politseiväed. Nende alade tuleviku kohta ei lepitud midagi kindlat kokku. Eestimaa ja Liivimaa kubermangudes seati sisse tõeline diktatuurivalitsus. Kogu elu hakkas toimima Sa käskkirjade kohaselt, mida pilkavalt nimetati ,,keelan käsen poon ja lasen" kõrgeimaks võimuks sai 8. armee juhatus (AOK8)
Osa käsitöölisi rakendati oma erialal: rätsepad pandi näiteks parandama katkisi vormirõivaid. 1944. aasta suve lõpul, kui sakslased valmistusid Eestist lahkuma, saadeti prantsuse juudid välja kaevama Saksa okupatsioonivõimude poolt varem Tallinna lähedal hukatute laipu. Ei ole aga teada, kus laipade väljakaevamine täpselt toimus. 1944. aasta augustis, Punaarmee sissetungi eel, algas vanglate ja laagrite tühjendamine poliitvangidest. 1944. aasta augustis andis Ostlandi riigikomissar korralduse, millega osal lühema karistusajaga sõjaväekõlblikele vangidele anti võimalus astuda sõjaväkke. Pikema karistusajaga vange asuti evakueerima Stutthofi koonduslaagrisse. Augusti lõpuks oli mais saabunud prantsuse juutidest elus veel umbes 40. 1. septembril 1944 jõudis laeval Tallinnast Stutthofi partii poliitvange, nende hulgas ellujäänud 34 prantsuse juuti. Sõja lõpuperioodi Saksamaal elas neist üle ja jõudis tagasi Pariisi 20 meest, lisaks kaks meest Leetu
annaabi.ee 
