325.a.), muutes kiriku olulisel määral poliitilise võimu teostamise vahendiks. Keiser määratles end kiriku suhtes kui Jumala poolt määratud, väljaspool kirikut seisva peapiiskopina. Constantinus lasi end ristida vahetult enne surma 337.a, olles seega esimene kristlik keiser Roomas, muutudes kiriku vaatepunktist kristliku valitseja eeskujuks ja pälvides nimetuse Constantinus Suur. Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal. 2.1.Ühtsuse tagamise funktsioon Riigikirikuna hoolitses ristikirik riigi ideoloogilise ühtsuse eest, tugevdas kodanike sidet riikliku kultusega. Nikaia usutunnistus, pidi siduma kogu impeeriumi, nii kirikut kui rahvast, riiki ennast, sarnaselt Justinianuse kehtestatud CIC. Riik asus usutunnistuse kui enda loodud õigusnormi taha kogu oma sunnijõuga. 2.2. Piiritlemisfunktsioon Ristiusk hakkas täitma ka riiklikku piiritlemisfunktsiooni. Iga kristlane oli kodanik, iga mittekristlane aga oli riigi silmis kahtlane
sõltunud nende korraldusest. Ta visandas oma, riigist sõltumatu õiguskorra. Kirik muutus hierarhiliseks ja õiguslikuks. Kirikust sai peagi juristide kirik. Juristid teadsid kuidas õiguse abil kontrollida poliitikat. Suurte juristide seas kirikus seisavad õpetlased:Tertullianus, Milaano Ambrosius ja Augustinus – nad esindavad juriste, kes astusid kiriku teenistusse kui Rooma hävis. Kristlus oli võimeline muutuma uueks riigikirikuks. Kirik sai riigikirikuna ka uue ameti. Algas riigi ja kiriku vastastikune läbipõimumine ja teineteise mõjutamine. Usk muutus eraasjaks. Tagada tuli riigi usuline ühtsus. Riik vajas ühtset kristliku usutunnistust, mis pidi olema kohustulik kõigile kodanikele. Nikaia usutunnistus pidi siduma usuküsimustes kogu impeeriumit- usk valati seaduse vormi ja tagati riikliku sunnijõuga. Riiklikul usutunnistusel oli piiritlemisfunktsioon – see eristas ketseri õigeusklikust ja riigivaenlase õigest kodanikust
Ta visandas oma, riigist sõltumatu õiguskorra. Kirik muutus hierarhiliseks ja õiguslikuks. Kirikust sai peagi juristide kirik. Juristid teadsid kuidas õiguse abil kontrollida poliitikat. Suurte juristide seas kirikus seisavad õpetlased:Tertullianus, Milaano Ambrosius ja Augustinus – nad esindavad juriste, kes astusid kiriku teenistusse kui Rooma hävis. Kristlus oli võimeline muutuma uueks riigikirikuks. Kirik sai riigikirikuna ka uue ameti. Algas riigi ja kiriku vastastikune läbipõimumine ja teineteise mõjutamine. Usk muutus eraasjaks. Tagada tuli riigi usuline ühtsus. Riik vajas ühtset kristliku usutunnistust, mis pidi olema kohustulik kõigile kodanikele. Nikaia usutunnistus pidi siduma usuküsimustes kogu impeeriumit- usk valati seaduse vormi ja tagati riikliku sunnijõuga. Riiklikul usutunnistusel oli piiritlemisfunktsioon – see eristas ketseri õigeusklikust ja riigivaenlase õigest kodanikust.
Constantinus pani aluse traditsioonile, mille kohaselt impeerium hakkas osalema usuvaidlustes (Nikaia,325.a.),muutes kiriku olulisel määral poliitilise võimu teostamise vahendiks. Constantinus lasi end ristida vahetult ennesurma 337.a, olles seega esimene kristlik keiser Roomas, muutudes kiriku vaatepunktist kristliku valitsejaeeskujuks ja pälvides nimetuse Constantinus Suur.Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal. Ühtsuse tagamise funktsioon Riigikirikuna hoolitses ristikirik riigi ideoloogilise ühtsuse eest, tugevdas kodanike sidet riikliku kultusega.Nikaia usutunnistus, pidi siduma kogu impeeriumi, nii kirikut kui rahvast, riiki ennast, sarnaselt Justinianusekehtestatud CIC. Riik asus usutunnistuse kui enda loodud õigusnormi taha kogu oma sunnijõuga. Piiritlemisfunktsioon Ristiusk hakkas täitma ka riiklikku piiritlemisfunktsiooni. Iga kristlane oli kodanik, iga mittekristlane aga oli riigisilmis kahtlane. Seega andis kirik riigi
Augustinusele kuulub ka predestinatsiooniõpetus ehk vaade, mille kohaselt on Jumala tahe kõigeväeline ja vastupandamatu. See toetub tema arusaamale kirikust kui kolmekihilisest süsteemist. Kõige tähtsam on sisemine osadus, armuühendus koguduse liikmete seas ja nende südametes. See saab nähtavaks üksnes välises lunastuse paigas, mis moodustab teise kihi. Kolmanda kihi moodustavad need, kes on juba Jumala poolt ära valitud. 9. Kristlik kirik riigikirikuna. Theodosius Suur ja kiriku areng 45. sajandil. Theodosius I valitsemisajaks (379-395) oli olukord võrreldes sajanditaguse olukorraga kardinaalselt muutunud. Rollid oli vahetunud ja kiusatavaks said nüüd paganad. 380. aastal andis ta välja edikti kõigile Rooma impeeriumis elavatele rahvastele, milles nõudis ühtset kristlikku usutunnistust, mis muutis kristliku riigikiriku täiel määral seaduslikuks nähtuseks. Samal aastal keelati paganlikud ennustused, elusviis
annaabi.ee 
