töökoda, millest ka ennist juttu tuli. Teisel platvormil tegutsen mina- linnakodanik ning kolmandal asuvad panipaigad ja nende tüütute kaupmeeste laopinnad. Mööblist palju rääkida ei saa, kuna seda eriti pole. Peamiselt on mul söögilaud ja voodi ja ausalt öeldes nendest piisab mulle küll. Külalistega jagan meelsasti voodit, selles pole keskaegses õhkkonnas miskit imelikku ka naaberperedes on nii kombeks. Rõivaste hoidmiseks on mul aga oma panipaik, selleks on suur riidekirst. Oh ja mis pidusöömaaja kommetest. Niisiis tuleb pidulaud alati katta linaga, toidunõudega liialdada ei tohi, pigem vähem, kui rohkem. Iga suu jaoks tuleb lauale asetada peeker ja nuga. Toidu ettetõstmiseks kasutatakse alati lusikat ja kahvlit. Viimane on tavaliselt siis kas kahe- või kolmeharuline. Taldrikuid, kui nõusid kasutusel ei ole, nende kohta täidavad suured leivaviilud. Mõnikord tuleb ka ette lauanaabriga ühest vaagnast toidu jagamist. Kõike jaotatakse vennalikult.
Kuid kõigele vaatamata ei tundnud eestlased ennast veel rahvusena, vaid nimetasid end maarahvaks. Eestlaste talus oli eluhooneks 19. sajandi algul palkidest ehitatud rehielamu. Selle katuse all oli rehealune ja rehetuba. Rehetoas kuivatati vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst. Rehetuba oli eesti talupoja argipäevaseks töö-ja elukohaks. Samas ruumis saadeti mööda ka kõik pidulikud sündmused.Talutöid tehti talus aastaringselt. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust
tugevdatud. Kummaski otsas olid raudkäepidemed. Kohvrit tugevdasid üle tõmmatud kaks õhukest raudvitsa. Ülaääre lähedal olid kitsad sahtlid, kuhu sai paigutada ehted, lauluraamatud, 25 Pihelgas, J. Eesti talumööbel. 26 Estonica. Entsüklopeedia Eestist. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Elukeskkond 27 Raal, M. Stiilid, mis jätnud jälje- talumööbel. 28 Talvoja, R. Riidekirst intentarinumbriga MT 375 E 360. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.mahtramuuseum.ee/Riidekirst_136.htm 11 paelad, tanud, vööd ja muud pisiasjad. Kirstu sisekaanele kleebiti ka värvilisi trükipilte. Tihti olid kohvrid seest tapetseeritud. Kohvreid lukustati juba vabrikutoodetega.29 3.4. Kapid Kambrite ja tisleritöökodade levimisega hakati taludes kasutama ka kappe
Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed. Ahjuesine osa täitis köögi ülesannet ja kõige puhtam ja auväärsem paik oli söögilaua asukoht. Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kasutusel olid seina külge kinnitatud pingid. Ka magamislavad toetusid ühelt poolt maas olevatele postidele ja teiselt poolt olid kinnitatud seinapalkide vahele. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst. Rehetuba oli eesti talupoja argipäevaseks töö-ja elukohaks. Samas ruumis saadeti mööda ka kõik pidulikud sündmused. Sel puhul tehti suuremad koristustööd, seinad lubjati valgeks ja põrandale riputati liiva või kalmuse varsi. Lakke riputati õlgedest ja kõrkjatest tehtud ilustusi. Seinad kaeti linaste kangastega ja mõnel pool ka peergudest mattidega. Talutööd jätkus aastaringselt. Kevadel olid peamisteks põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine
nende heaks töötasid teenijad ja talunikud. Mõisnikud riietusid uhketesse rõivastesse ning nende söögilaual oli serviis ja hõbenõud. Toidulaud oli mõisnikel palju külluslikum ja suurem kui tavainimestel, kel oli toitu vaid jao pärast. Talunike eluhooned olid ehitatud palkidest, uksed olid madalad ja lävepakud kõrged. Tubasid oli vähe, enamasti üks või kaks ning põrandat kattis muld. Mööblit oli toas vähe, ainult toolid/pingid, söögilaud, riidekirst ning voodid, mis olid väga pisikesed. Pererahval olid erinevad ülesanded: mehed tegelesid põllutööde ja tööriistade valmistamisega või loomadega, naiste peamisteks tegevusteks olid majapidamistööd, laste kasvatamine ning meeste abistamine põllutöödel. Lastel olid puust valmistatud mänguasjad ning alati leiti tegevust. Tol ajal kandsid inimesed mitut kihti riideid. Naistel olid paksust villasest riidest kleidid, mille all kanti
Aaderdamine Aaderdamine ehk aaderdus on värvitud pinnale puidule või marmorile omase soonilise tekstuuri andmine. 19. sajandi alguses levima hakanud aaderdamine pakub lugematul hulgal võimalusi väheväärtusliku puidu, metalli, seinte või lagede dekoratiivseks muutmiseks. Aaderdust, mis tähendab peenema, kallima puitpinna imiteerimist, armastasid kasutada külatislerid, et matkida kallist mõisamööblit. Nii võis lihtsast lauast valmistatud riidekirst, kummut või kapp saada hoopis väärikama ilme, mida neil muidu poleks olnud. Ent aaderdamist ei kasutatud mitte ainult mööbli juures, vaid ka kirikutes ja muudes ühiskondlikult kasutatavates ruumides, kus puitu imiteerides kaeti terveid seina- ja laepindu. Nii tekkis mulje, justkui oleks terve ruum viimistletud kalli väärispuiduga, kuigi tegelikult oli kasutatud täiesti tavalist lihtsat lauda ja see oskuslikult aaderdatud.
annaabi.ee 
