a'cappella liturgiline laul. Rütmilst taktimõõtu ei ole, vaid jälgib teksti loomulik kulgemist. Meloodia oli selleks, et rõhutada teksti. Laulu tekstid on tavaliselt ladainakeelsed. Esitajaks võis olla üksik vaimulik, koorisolist, lalujate grupp või ka koor. Gregooriuse laulul on kuus erinevat tüüpi: 1. Retsiteerimine palvete ja pühakirjalõikude (proosatekst) esitamine üldiselt ühel noodil (retsitatsioonitoonil) lauldes. 2. Psalmoodia -- erineb retsiteerimisest värssteksti kasutamise poolest, seetõttu lühem ja korrapärasem. 3. Antifon -- refrääniliselt korduv vastulaul (tekst enamasti piiblist) psalmi tsiteerimisele, esitasid kaks koori või koor ja solist. 4. Hümn -- stroofilise värsstekstiga laul, sai hiljem aluseks protestantliku jumalateenistuse lauludele. 5. Sekvents -- üks levinuim vaimuliku luule vorm, eeskujuks rahvalikud tantsulaulud. Sarnasuse tõttu ilmaliku muusikaga enamik neist 16.sajandi keskpaigaks kaotati. Piirkonniti
Saateta. 2) Ei saa lahutada muusikat ja teksti, sest liturgilised tekstid pole algselt eksisteerinud kõnelduna. Neid on alati ühel või teisel viisil lauldud. a) Tekstid on mõeldud ainult jumalateenistuse, palvuse või eriliste rituaalsete talituste jaoks. 3) Tavaliselt ladinakeelne, proosatekstid või vahelduva rütmiga vabavärsid. 14. Retsiteerimine. 1) Pikkade proosatekstide peamiselt ühel noodil laulmine. 15. Psalmoodia. 1) Ei erine palju retsiteerimisest. 2) Tekstid on vaba ehiusega värssides, ühel toonil lauldavad lõigud on lühemad ja vormelite vaheldumine korrapärasem. 3) Peamine laulutüüp kõikidel tunnipalvustel. 16. Antifoon. 1) Üks sagedasemaid laulutüüpe. 2) Peamiselt refrääniliselt korduv vastulaul. 3) Lühike tekst, paar lühikest lauset. 17. Hümnid. 1) Üks lihtsamaid laulutüüpe. 2) Stroofilise värsstekstiga. 3) Poeetiliste hümnide tulekut seostatakse püha Ambrosiusega.
15.sajad). Mõiste võtsid kasutusele humanistid. Muusika ja igapäevane elu olid väga tihedalt seotud kirikuga. Gregooriuse laul sai alguse 7.-8. saj On iseloomulik laulmisviis Rooma katolikus kirikus. Sai alguse paavst Gregorius Suurest, kes ühtlustas liturgilised tekstid ja need said ühtse lääne kirikulaulu ehk gregooriuse laulu aluseks. Selle alla mahub palju erinevaid esitusstiile. Peamised on tekst ja sõnum. Väljenduslaad võib olla erinev, ulatudes retsiteerimisest keerukate meloodiateni. Gregooriuse laul on Ühehäälne saateta(vahel tagasihoidlik orelisaade) ladinakeelne esitajaks on üks laulja/lauljate grupp/koor rütm lähtus kõne rütmist ja taktimõõt puudub Meloodia võtab ka eeskuju kõnest Missa Igapäevane jumalateenistus. Missa koosneb ordinaariumist ja proopriumist. Ordinaarium kõlab igal teenistusel ja on seotud igapäevase liturgiaga. 1)Kyrie-Issand, halasta 2)Gloria-Au olgu jumalale kõrges 3)Credo-Mina usun ainsasse Jumalasse
· Lääne-Rooma piiskop Gregorius Suur töötas läbi liturgilisi tekste. Alustas ühtlustamispretsessi, mis kestis kuni 11. Sajandini. Jumalateenistuse ülesehitus liturgia ning missa on ühed tema saavutustest. Gregoriuse koraal sai tema järgi nime. · Gregoriuse lauluks nim. iseloomulikku laulmisvisi. Lõplikult kujunes välja 8. Saj. Peamine on tekst ja sõnum, muusikaline väljendus on väga erinev ulatudes ühel helil teksti lugemisest e. retsiteerimisest liikuvate ja keerukate meloodiate laulmiseni e melismini. Gregoriuse laul on ühehäälne ja üldjuhul saateta, va tagasihoidlik orelisaade. Selle kannab ette üks laulja, lauljate grupp või terve koor. Tekstid on ladina keelsed ning need on proosatekstid või vahelduva rütmiga vabavärsid. Laulurütm lähtub teksti rütmist. Taktimõõt puudub, tähtsate sõnade puhul tõusev vool. # liturgia jumalateenistuse korraldus, ülesehitus
loomulikku kulgemist), rütm loid ja laialivalguv. Esitab üksik vaimulik, koorisolist, ansambel või koor, sageli kahes grupis. Üldnimetuse ,,gregoriuse laul" alla mahub rida erinevaid vorme, zanreid ja stiile. Gregooriuse laulu tüübid: Retsiteerimine -- palvete ja pühakirjalõikude esitamine üldiselt ühel noodil (retsitatsioonitoonil) lauldes, mõnetoonilised kõrvalekalded meloodiavormelid Psalmoodia -- Psalmitekstide laulmine. Erineb retsiteerimisest vaba ehitusega värssteksti kasutamise poolest, seetõttu lõigud lühemad, vormelite vaheldumine korrapärasem. Peamine laulutüüp tunnipalvustel. Antifon -- refrääniliselt korduv vastulaul (tekst enamasti piiblist) psalmi tsiteerimisele, esitasid kaks koori või koor ja solist. Pühendatud kirikuaasta konkreetsele päevale, ka missade avalaulud. Hümn -- stroofilise värsstekstiga lihtne meeldejääv salmilaul, esimene poeet läänekirikus oli Püha Ambrosius, sai hiljem
annaabi.ee 
