Transplantatsiooniimmuunsus Siirdamine ehk transplantatsioon on elavalt inimeselt või surnud isikult elundi või loe eemaldamine ja selle raviotstarbeline ülekanne teisele isikule retsipiendile. Organism reageerib immuunreaktsiooniga igale elusrakule ja ainele, mis sisaldab geneetiliselt võõrast informatsiooni. See on aluseks transplantatsiooniimmuunsusele: kui doonor ja retsipient erinevad kasvõi ühe geeni osas, mis kontrollib koeantigeenide sünteesi, tekib retsipiendil immuunsusreaktsioon transplantaadi vastu ja viimane hukkub (toimub äratõuke- ehk hülgamisreaktsioon). Olenevalt geneetilisest erinevusest, võrreldes retsipiendiga, jaotatakse transplantaadid: 1) autogeenne transplantaat ühe ja sama indiviidi kude kantakse keha ühest piirkonnast teise. Siin puudub võõrinformatsioon ja ei kutsu esile äratõuke reaktsiooni; 2) isogeenne transplantaat sarnane eelmisele. Kude kantakse üle geneetiliselt identsete
Allotransplantaat Allogeense transplantatsiooni edukus sõltub otseselt doonori ja retsipiendi geneetilisest lähedusest; Tõenäosus MHC sobiva doonori leidmiseks inimestel moodustab 1/7 000 1/20 000 Kõige sagedasem ja edukaimalt teostatav allotransplantatsiooni protseduur on vereülekanne MiH - Minor Histocompatibility antigens MiH on tavalised rakusisesed valgud mis omavad geenipolümorfisme Kui konkreetne polümorfne valk esineb doonoril ja retsipiendil erinevate isovormidena, avaneb tee immuunvastuse tekkeks Sekundaarne immuunvastus Immuunsüsteemi evolutsioon Alamad loomaliigid Fagotsütoos, bakteritsiidid, komplement Lümfotsüütide eellasrakud ja IgM Omandatud immuunsuse teke lõualistel selgroogsetel loomadel Selgrootute immuunsus Fagortsütoosi võime (käsnad, vihmaussid jt). Komplement (putukad). Patogeeni retseptorid (putukad). Paljudel selgrootutel loomadel esinevad aglutiniinid ja bakteritsiidid.
(Тищенко 2008: 109-110). KOKKUVÕTE. Kokkuvõtteks võib öelda, nagu märkis Andreeva G.M., „kommunikatsioon saab isegi suhtlusbarjääride juuresolekul toimuma, kuid see võib olla moonutatud või raske. Eriti tugevad moonutamised on edastatud informatsiooni semantilises osas. (Андреева 1980: 247). Sellest võib järeldust teha, et andmete edestamiseks on vaja tehniliste takistuste puudumist ja samasugust kodeerimis- ja dekodeerimise süsteeme nii kommunikaatoril kui retsipiendil; andmete õige tõlgendamiseks on vajalik samuti psühholoogiliste, sotsiaalkultuuriliste tõkete ja mõistmise takistuste ületamist. Suuremat rolli omavad kommunikaatori ja retsipiendi individuaalsed jõupingutused, nende pürgimused kommunikatsiooni protsessi rakendada, soov vestluskaaslase mõista, et talle teabe semantilist sisu edastada ja lõpuks ühist suhet ja ühist hoiakut leida. Kui kirjutas Janek Tuttar: „Hea esineja on see, kes on paindlik ja oskab oma esinemist
vastsetega, kelle genoomi MHC (suure koesobivuskompleksi) lookuses esineb sarnane geenialleel, s.t. oma lähisugulastega. Veelgi enam, nagu näitavad katsed, eelistavad larvid pigem liituda seda alleeli omavate mittesugulastega, kui seda alleeli mitteomavate sugulastega. Õistaimedki kasutavad tihtipeale geneetilisi markereid selleks, et vältida ohtlikku lähisugulusristumist. Näiteks mõnel taimeliigil leiavad ainult need tolmuterad, mis kannavad DNA ahela teatud lookuses alleele, mis retsipiendil puuduvad, aktsepteerimist retsipiendi poolt. Osal taimedel esineb kaht tüüpi õisi, isetolmlevaid ja risttolmlevaid. Viimased põlgavad kõik iseenda tolmuterad ära, esimesed eelistavad aga just iseenda tolmuteri. Geneetilised markerid on vanemate ja järglaste omavahelises äratundmises kasutusel näiteks lindudel ja imetajatel (s.h. inimesel), pesakaaslaste äratundmises ühiselulistel putukatel (mesilased, sipelgad), vendade-õdede äratundmises konnadel ja koduhiirel.
kleepuvad kokku e aglutineeruvad. Punalibled ei saa kokkukleepumise ja sellega kaasuva hemolüüsi tõttu täita oma põhiülesannet hingamisgaaside transportijana, lisaks sellele võivad ummistuda väiksemad veresooned, mille tagajärjeks on elutähtsate organite talitlusehäired ja organism võib hukkuda. ·Praegu tunnistatakse 30 põhiveregruppi ja sadade erinavate allgruppidega. VERE ÜLEKANNE EHK HEMOTRANSFUSIOON ·Kui retsipiendil ei ole olnud suurt verekaotust, siis on väikeste verehulkade (kuni200 ml) ülekandmisel universaalseks doonoriks 0-veregrupiga isik, sest erütrotsüüdid, millel puuduvad antigeenid, ei aglutineeru üheski vereplasmas. ·Ülekantava 0-grupi vereplasma sisaldab küll anti-A ja anti-B antikehasid, nende hulk on aga liiga väike, et retsipiendi erütrotsüütide aglutinatsiooni esilekutsuda. Kui ülekantava vere hulk on
Rekombinantide sagedus langeb mida hiljem geen retsipienti jõuab . Kasutatakse kaardistamiseks, mis toimub nagu geneetilise kaardistamise puhulgi. Transformatsioon Ühesuunaline võõra DNA sissevõtmine raku poolt ja integreerimine genoomi, mis muudab fenotüüpi. DNA doonorit eraldatakse, tehakse fragmendid ja seejärel segatakse retsipeientide kultuuri. Doonoritel ja retsipientidel oli enne erinev fenotüüp ja genotüüp. Kui toimub rekombineerumine, siis retsipiendil ka uus fenotüüp. Bakteritel on erinev võime võtta sisse võõrast DNA-d. See on ka looduslik protsess näit. Bacillus subtilis. Neid on võimalik ka konstrueerida . On võimalik muuta rakke kompetentseteks ka keemiliste ainetega mõjutada . Ühesuunaline protsess. Mitte kõik prokarüoodid ei ole võimelised transformeeruma (võtma sisse mingit DNA juppi), neil peavad olema pinnal teatud retseptorid, mis saavad vastu võtta DNA juppe (need tulevad bakteritest, mis ära surevad jne)
annaabi.ee 
